Selleks, et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, pean ma alustama sellest, et paar kuud tagasi hakkas välja joonistuma peresisene logistiline plaan, et nädalavahetus 16.-17. jaanuar kipub mööduma Viljandis. Täiendavate uuringute tulemusel selgus, et samal ajal möllab sealkandis järjekordne Taliharja Vanakuri. Istusin, mis ma istusin ja mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga korraga sähvatas omapärane idee, et need kaks asja on võimalik miskitpidi ühendada. Viimase aasta vigastus, sellest tulenev vähene treenitus ja sellest omakorda tulenev üleskäigutrepist alla rühkiv sportlik vorm olid mulle mänginud kätte soodsad trumbid igasugusteks tagantjärele vabandusteks ja põhjendusteks, miks tulemus saab olema nii kehv nagu saab, miks see ei ületa olümpianormi, miks põhiraja asemel pehmorada, jne, jne. Ühesõnaga stardi eel tundsin ennast üsna kindlalt.
Holstre-Pollist veeti vanakurilased bussidega startidesse. Kui põhistart Ala koolimaja juures jättis natuke asustatud punkti mulje, siis pehmodistantslased eraldusid vaevu peatunud bussist dessantväelaste kombel keset inimtühja metsa. Samas paigas sai hiljem olema pika distantsi kesklaager. Pikka pidu ei antud pidada. Hädavaevu jõudsin lumele kollase autogrammi sirgeldada, kui juba antigi start. Nii ma minekule seadsin: ümber vöö pooleteiseliitrine joogipudel ja pisike hematogeenidest ja twixidest pungitav tasku – see on see träni, mida kindlasti vaja läheb – ja seljas kott kraamiga, mis kuuluvad kohustusliku varustuse hulka ja mida võib vaja minna, et viimseid hetki enne külmumist õdusaks ja meeldivaks muuta.
Kuna Taliharja Vanakuri liigitub ikkagi seiklusspordiürituseks, tuli sellest ka viimast võtta. Ehk siis rajale ikka kaardi ja kompassiga ja ei mingit gepsu. Tõsi, raja läbimiseks ja finišisse jõudmiseks tuli lisaks aeg-ajalt juhinduda lumele jäetud jälgedest ning kasutada vana indiaanitarkust: kui valge mees teeb palju puid, tuleb külm talv. Mis antud kontekstis tähendas – vaata ja jälgi, kuhu gepsumehed lähevad. Esimesed kilomeetrid künklikel metsateedel kulusid veermiku ja mootori seisundi kontrollimiseks. Tõdesin, et rehvivalikuga läksin alt. Jooksin Hoka maastikutossudega, mis üldiselt on libedaga enam-vähem asja ära ajanud, aga eelnenud sula ja viimase öö külm olid teed muutnud liiga hõõrdevabaks. Õigem olnuks kasutada naastudega orienteerumissusse. Tavaliste sokkide peale olin tõmmanud neopreenist „ujumissokid“ ja varbad jäid lõpuni mõnusalt soojaks. Eelmise aasta pikalt rajalt oli kurb kogemus külmetavatest issikestest-emmikestest-ja-mis-nad-seal-kõik-olidki. Orienteerumisjalatsitega oli see uudne sokikombinatsioon läbi katsetamata ja olnuks oht, et labajalgadel läheb olemine liiga kitsaks. Mullune temperatuur oli oluliselt külmem, aga lumi oli tookord värskelt maha tulnud – paks ja kohev. Nüüd sulanud, jäiga koorikuga ja libe. Kui tee oli liiga vähe kasutatud, oli autojälg ebamugavalt kitsas ja selle kõrval mittekandva koorikuga paks lumi. Kui tee oli liiga ära sõidetud ja tuul lume ära viinud, oli liiga klaas ja liiga libe. Ühesõnaga maa külmunud või kärss kärnas. Õnneks leidus ka joostavalt krobelisi lõike.
Esimesed seiklemised algasid paari-kolme tunni pärast, kui joostud oli üle 20 km ja tuli läbida esimene nn medalipunkt s.o. kp, kust tuleb kaasa võtta seib, mis lõpetades kujuneb ürituse suveniiriks. Kp asus Tuhalaane kiriku varemetes. Kirik oli tee ääres mäe otsas. Nii palju lugesin kaardilt välja. Kütsingi siis hirmsa hurraaga mõnusalt laugest maanteemäest üles ja näen, ahhaa, surnuaed, selle ees mingid puust putkad ja mingi silt. Noh, kindlapeale on seal mälestustahvel kirikule! Aga ei olnud. Olid rehakuur ja välikäimla. Ega midagi, asusin surnuaeda kammima. Tulemusteta. Vaatasin, et olen juba potentsiaalsest kiriku asukohast liiga kaugel, sumpasin läbi paksu lume maanteele ja liikusin tuldud teed tagasi. Kõva moraali tugevdava faktorina saatsin pilguga ühe-, kahe- ja kolmekaupa vastu tulevat kümmekonda kaasvõistlejat, kellest olin viimasel viiel kilomeetril mööda jooksnud. Ja siis tuli kirik, hoopis teisel pool teed, kui minu kotkapilk seda kaardilt oli välja lugenud. Veelkord mäest alla, üles jälle alla ja üles ning punkt oligi võetud ja rajal tagasi. Ei olnud küll perfektne sooritus, aga leidsin lohutust mõttest, et kuigi läks veidi kehvemini kui eelmistel kilomeetritel, siis igal juhul paremini kui edaspidi.
Ja ma ei pidanudki pettuma. Paar kilti sai sörkida mööda teed ja siis keeras rada korralikku võssa. Liikumine läks tõeliseks indiaanlase sõjakäiguks, kus astuda tuli eelkõndinute jälgedesse, et tagaajajaid segadusse ajada. Lumekoorik oli parajalt nii tugev, et iga lühem või pikem samm viis tasakaalust välja ja ajas korralikult koperdama. Eelkõndijate jäljed jäid järjest lahjemaks ja mõne aja pärast avastasin, et olen üksinda ragistamas maakeeli tumerohelises võsas. Egas midagi. Keerasin kompassi järgi suuna sinna, kus pidanuks lähim suurem tee olema ja ragistasin edasi. Võttis aega, mis võttis, aga välja jõudsin. Hakkas pimenema. Sai jälle sörkida ja kondid soojaks kütta. Mõne aja pärast jõudsin ühele kõndijale järgi ja kaks sörkijat tulid tagant. Neist sain varsti uuesti mööda ja asusin oma kuklavilkuriga eksitavaks teejuhiks.
Peagi tuli teelt ära pöörata, mida ma muidugi oma paberkandjalt välja ei lugenud ja pimedas kitsast jäljerida ei
märganud ning uhasin otse edasi. Tagumised said veast ennem aru, mina pidin jõudma kaardilt korralikult näkku kargava lagedani. Toidupunktini oli hinnanguliselt umbes kilomeetrike ja lõikasin 500m üle lageda ja läbi metsa, et õigele rajale tagasi jõuda. Varsti nägin pimedas pealampe vilkumas, mis kinnitas, et vähemalt suund on õige, kuid kooriklumes liikumine oli väga vaevaline. Kilomeeter tuli poole tunniga ja kui lõpuks söögipunkti jõudsin, olin läbi kui lätiraha. Metsavendade punkris kp-d võttes, oli kange tahtmine narile pikali visata ja väike uinak teha, aga lõpuni oli veel umbes 20 versta minna. Niisiis, pudru pintslisse ja edasi.
Mägedes liikumine oli vaevaline, aga teedel kannatas joosta. Sain jälle mõne kaasvõistleja kätte. Nüüd oli palju liikumist mööda lagedaid põlde ja põlluvaheteid ja ühel hetkel otsustaski libedus meelde tuletada, et ta on endiselt olemas… Kunagi väiksena džuudotrennis oli selline harjutus, et kõik poisid läksid tatami ühte serva ja hakkasid sealt siis kõhuli maha hüpates teise otsa poole liikuma. Langevaks leheks nimetati seda harjutust. Ja nüüd juhtus umbes sama asi: jalad kadusid ühtäkki alt ja prantsatasin kõhuli maha. Ainult all oli seekord jää. Kuna oli valus, võib järeldada, et trennis jäid oskused omal ajal omandamata. Aga ei hullu, kondid terved, jälle püsti ja edasi. Süvahingamise, köhimise ja haigutamise valulikkus hakkas endast tõsisemalt märku andma alles järgmisel päeval. Pealegi, mis see üks kukkumine ikka teeb, mõnede rattameeste juttudest peale finišit sain aru, et nemad olid enamuse rajast kukkuvas asendis läbinud.
Natuke kogus jälle positiivset emotsiooni, kui ees hakkasid mõned kõndijad selg ees vastu tulema. Samm läks kohe
reipamaks, kuni äkki põldude vahel keerutava tee äärde jääva maja ees jõllitasid mind pealambi valguses neli urisevat ja haukuvat pimedas helendavat silmapaari, mis kogu oma olemusega püüdsid mõista anda, et nad on koerad ja et siin on nende mängumaa. Millegipärast ei suutnud ma ennast veenda, et sealt on mitukümmend jooksjat läbi läinud ja kutsudele pai teinud. Hakkasin ettevaatlikult kiiruse suunda vastupidiseks korrigeerima. Paar silmapaari arvasid, et nüüd on paras aeg mulle järgi joosta ja ma ei tea, mis kavatsused neil võisid olla. Aga katseliselt ma seda kindlaks tegema ei hakanud ja kasutasin juba õndsal vene ajal, mil lahtisi koeri oli kordades rohkem kui jooksjaid, selgeks saanud koerapsühholoogia keerdkäiku, et terve talupojamõistusega peni pöördub kohe eemale, kui kummardud maast midagi võtma. Koertel oligi terve talupojamõistus. Õnneks.
Liikusin siis tuldud teed tagasi ja varsti nägingi kohta, kus tagant tulnud lambid teelt põllule keerasid. Mina nende järel. Korra võtsin end veel kokku ja enne teist medaljonipunkti sain väiksest grupist jälle mööda. Samal ajal hakkasid meist mööduma pika raja kiiremad suusatajad ja ratturid. Aga noh, enne kp-d panin lähijalameeste seltskonna eesotsas suure hurraaga mööda teed ega märganud pööret metsa. Jälle tagasi ja jälle teistel sabas. Järgmised paar kilomeetrit olid rasked. Loodi looduskaitseala küngastel tuli palju üles-alla liikumist, mis oli põlvele päris valus ja võttis hoo maha. Siis, viimased 5 km oli peaaegu ilma viperusteta: enamasti mööda teed ja vaid üks metsalõiguke, mille otsimine ja üles leidmine koos ühe eksinud saja kildi ratturiga ei võtnud kümmet minutitki! Holstre-Polli suusaradade rägastikus tuli ka natuke maha istuda ja kukalt kratsida, aga lõpuks leidsin finišisse viiva raja kätte. Ja tirtsti, oligi tehtud! Aega läks üheksa ja pool tundi. Ei olnud igav.
🤣👌👏
👍