Nagu pealkirigi ütleb, siis 13-14. augustil toimunud Eesti meistrivõistlused orienteerumises olid minu jaoks esimesed. Põlvamaal korraldatav võistlus pakkus võimalust kaardiga koos ringi joosta tervelt kolmel korral ning mina kui orienteerumisega napilt üle aasta tagasi alustanu, lasin kirja panna kõikidele distantsidele, et koguda üsna kaugel toimuvatelt võistlustelt võimalikult palju kogemusi. OK Põlva Kobrase poolt korraldatud võistlus sisaldas endas sprinti, öist orienteerumist ning sprinditeadet.
Laupäev algas mõnusa sõiduga Põlvasse, et võtta hubane koht sisse karantiinialas, millesse sisenemine lõppes 14:00. Starti pidin ootama 1,5 tundi, mis õnneks Põrgupõhja klubiliste seltskonnas märkamatult ära sulas. Muideks esimese sprindikogemuse sain vaid loetud päevad varem, kui kolmapäeval Keilas toimunud Tallinna meistrivõistlustel käisin. Pisikese tagasivaatena mainin, et seal tegin absoluutselt kõikvõimalikud vead ära, mis andis üsna positiivse meelestatuse enne laupäeval 15:33 toimuvat starti Eesti meistrivõistlustel. Miks positiivse? Sest vigu jõuab nii lühikese ajaga teha vaid nii palju, mistõttu olin endas kindel, et kohe-kohe tuleb vigadevaba jooks. Vähemalt nii ma püüdsin endale öelda.
Kokkuvõttes täitsin sprindis oma eesmärgi ning sain tulemuse kirja. Boonusena ei jäänud päris viimasekski. Prohmakaid väga sisse ei lasknud, kuid jooksutempo oli ikka aeglane ning see toob mind ka huvitava võrdluse juurde. Kõige parem aeg antud rajal (2,9km linnulennult) oli 13:02, mis ületab minu 17:50 peaaegu 5 minutiga! Võttis tummaks küll, mis kiirused siin mängus on. Eks polnud muidugi sprindiks ekstra treeninud, kuid arenemisruumi on ühe rahuliku vetsuskäigu jagu kindlasti. Klubi sai siiski ka rõõmustada, kui Jaan Viirmann M20 ning Risto Randma M45 klassis teiseks tulid!
Laupäev jätkus endises karantiinialas HC Kehra katusealuse kokku pakkimisega Põlva linnas ning kõik koos mindi väljateenitud puhkepausile heade söökide ja juttude saatel. Edasi võtsime suuna ööbimiskohta, mis asus väga mugavalt öise orienteerumise võistluskeskuses ning kõik klubi võistlejad mahutasime 4 toa vahel ilusti ära.
Mõned tunnid sai lõõgastuda kuni väljas hakkas vaikselt pimenema, mis tähendas, et võistluseni polnud enam palju minna. Siin hakkas tasapisi ka närv sisse tulema, sest minu rada nägi ette 22 punkti läbimist, mis linnulennult oli 10km. Selline rada on isegi tavapärase päevaku jaoks pikk ning lisavigurina pidi selle kõik läbima kottpimedas pealambi valgel. Oli pisut huvitav vaadata, et pikkuselt teine rada oli M20 klassis 14 punkti ja 6,6 kilomeetriga. See kõik tegi põhiklassi raja veelgi hirmutavamaks, sest vaikselt hakkad juba selle peale mõtlema, et kas metsast üldse välja jõuad. Enne 22:23 toimunud starti olin nii mõnelegi öelnud, et nad tuleks mind otsima, kui liiga pikaks ära jään. Nooremad õedki said teavituse, et kui ma 4 tunni pärast märku ei anna, siis nad teavad, et olukord pole kiita. Eks tegelikult nii hull asi polnud ja pigem võtsin asja huumoriga, sest ei pannud endale ka erilisi pingeid peale, et peab nüüd hea jooksu tegema. Ainueesmärk oli rada lihtsalt läbi teha, mistahes ajaga (loodetavasti enne lambi kustumist).
Enne starti ennustasid Kalapulkade liikmed Roland ja Jaan mulle muidugi poodiumikohta, sest minu taga pidi startima nende sõnul kõva orienteeruja Lauri Sild. Üks plaan nägi ette, et ma ootaksin kontrollpunktis teda järgi, et siis proovida järel püsida kuni lõpuni. Sellega ma muidugi kaasa ei läinud, sest mis orienteerumine see oleks nõnda olnud. Samas olgem ausad, ma poleks ilmselt suutnud tal niisama joosteski kannul püsida. Minu õnneks ei jäetud mulle sellist võimalustki, sest mees ei ilmunud starti – seega tuli kõik ikka ise välja mõelda.
Algus hakkas juba üsna hästi, kui kaardi tagurpidi kätte võtsin ja omaarust kontrollpunktist vasakule pöörama pidi, kuhu huvitaval kombel teed ei viinud. Sain siiski veast aru ja ega kohe tekkis ka mõttesse see sama 150m tagasi starti lonkida, sest sellist inimest vist ei tohiks üksi rajale saata. Sain esimesed punktid siiski üsna eeskujulikult kätte, kasutades nii palju teid kui võimalik. Põnevaks läks teekond kolmandasse punkti, mil GPS järgi inimestel külas käisin. Võin öelda, et kinnisvara ma sinnakanti osta pole planeerinud, seega tegu polnud avatud uste päevadega, vaid plaan nägi ette ikkagi järgmisesse punkti jõudmist. Lõpuks leidsingi õige teeotsa üles, kuid väga kindel ma selles polnud, sest vahemaadest arusaamine pimedas üsna vaevaline. Kolmanda punkti lähedal olles tekkis korraks segadus, kas päris õige koht on, kuid nägin kedagi sinnapoole minemas, seega sain piuksu tehtud. Neljandast punktist ei hakka rääkimagi, sest siiamaani ei mõista, mis seal toimus. Kolmandast suure tee peale sain päris hea suunaga, aga edasi on juba üks tohuvapohu.
Kõige rohkem kõneainet antud rajal pakkus kindlasti punktivahemik 7-8. Kuna ma juba nägin, kuidas otse läbi sinise minnes ära eksin, otsustasin turvalisema mineku kasuks. Otsus muidugi tuli peale pisikest kahtlusemomenti, et mida ma üldse siin metsas üksi pimedas teen ja miks ma juba koju ei lähe. Olin selleks momendiks juba rajal pea 50 minutit ekselnud, läbinud vaid kolmandiku punktidest. Alla siiski ei andnud ja liikusin edasi. 7ndast punktist väljatulek suure tee peale muidugi läks pisut untsu, aga sellest polnud eriti lugu, kui sai asfalttee peal jooksu pikemalt nautida. Kui tuli aeg 8nda punkti poole keerata, siis minu õnneks oli seal ees nii mõnigi loha ja keegi teadjam lähenes ka mulle selja tagant. Suured tänud sellele teadjamale, sest lasin tal rahulikult ees minna, ise konksuna järel. Siin-seal kontrollisin ka kaarti ja tundsin kraavid ning esimese mäenõlva ära, seega päris pimesi ka ei usaldanud!
Minu teedearmastus jätkus ka järgmistes punktides. Eriti ehedalt on see paista 9-10 ja 13-14 vahel. Viimane läks ehk natuke liiga pikaks, sest tagantjärgi vaadates see otseminek nii keeruline ka nüüd ei tundu, et vahemaa kahekordseks venitada.
Peale 15nda punkti kättesaamist hakkasin ma vaikselt juba lootust leidma, et ma reaalselt võingi lõpuni jõuda. Pisut kaarti edasi vaadates tundus vaid järgmine, 16. punkt arvestatavalt keerukas. Sinnagi valisin ma võimalikult turvalise tee, et saada punktile piisavalt lähedale. Minu õnneks tee pealt punkti peale pöörates oli läbi niiske soo läinud nii mõnigi jalajälg, mistõttu leidsin valguse käes helendava punkti ilma suuremate probleemideta üles. 17ndast punktist suure tee peale jõudes avastasin end üsna inimestest pungil piirkonnast. Seal hüüdsin kaasvõitlejatele, et kes 46 peale liigub, mis minul oli 18. punkt. Üks inimene isegi vastas ja hüppas seejärel metsa. Suunda enam-vähem teadsin, aga mitmekesi ikka kindlam minna. Punkt leitud, liikusid kõik sealsed orienteerujad finiši poole, mis momendiks tegi täitsa kurvaks, sest ma ju tahtsin ka juba lõpetada. Minul oli vaja aga teha veel üks pisike pingutus seega asusin 19ndasse minekut. Järelejäänud punktid enam mingeid probleeme ei tekitanud, seega jõudsin õnnelikult eluga finišisse! Hea tunne oli ikka küll, sest kogu seda kaarti vaadates oli tegu pigem keerulise rajaga. Kui mina lõpetasin, siis autasustamine juba käis, seega ilmselgelt sinna asja minul polnud. Aeg 2h24min (ja 15,8km) andis auväärt viimase koha mõne katkestaja ees! See tähendab vaid üht, et eesmärk rada läbi teha sai täidetud.
Järgnes õnnelik taaskohtumine klubilistega ja kogemustest muljetamine. Vahepeal oli juba selgunud, et vapustava jooksu tegid nii Merike Mumme kui ka taaskordselt Jaan. Esimene saavutas N45 klassis hõbeda ning teine M20 klassis pronksi!
Viis-kuus tundi und ning aeg oli hommikusöögiks koos üsna kehva kohviga. Päevakavas oli sprinditeade, kuhu rivistasime üles tervelt kolm tiimi. Mina, Jaan, Brita ja Karmen jooksime põhiklassis, mille karantiin algas 12:45 ja stardipauk 13:15. Kui sprindivõistlusena oli see nüüdseks juba minu kolmas, siis teatesprindist võtsin osa esmakordselt.
Kuna võistlusel olid kohal ikkagi päris ässad, siis loomulikult läksime endast parimat andma, kuid vapustavat tulemust ei oodanud. Lisaks olid jalad ikkagi üsna pehmed eelneval päeval toimunud sprindist kui ka öisest punktide tagaajamisest. Esimesena läks rajale Brita ning teistega jäime päikest nautima. Huumor oli jällegi omal kohal ning Jaaniga leppisime kokku isegi ülearuse käeplaksu kombinatsiooni, mis on vajalik teate üleandmiseks. Kui tavapäraselt käib see murdosa sekundiga, mil käed korraks vaid puutuvad, siis meie plaan nägi ette nii mõnegi sekundi raiskamist. Õnneks need sekundid lõpuks lugema ei hakanud ja kokkuvõttes aja kirja saanutest eelviimane koht.
Selleks korraks olid Eesti meistrivõistlused orienteerumises lõppenud ja aeg oli sättida koduteele. Palava ilmaga külastasime ka tee peale jäävat järve, kus korraks end kasta sai ning seejärel leidsime ennast Tartu Hesburgerist.
Kaasa võtan sellest nädalavahetusest kindlasti selle, et lisaks pikematele distantsidele võiks fokusseerida ka pisut lühematele, kuid kiirematele sutsakatele ning jään ootama millal jälle öösel metsa saab!