Kui möödunud aastal sai käidud Otepääl rogaini EM-il, siis mõtted rajalt ning esmased finišijärgsed emotsioonid olid sellised, et see võistlus jääb mul vähemalt lähiajal 24-tunniste hulgas küll viimaseks. Samas, kui kevadel Sander selleaastasele Tšehhi ja Poola piiril toimuvale MM-ile mineku teema üles tõmbas, olid eelmise aasta negtiivsemad emotsioonid peast nagu pühitud ja langenud positiivsete mälestuste varju. Saigi oma jah-sõna öeldud, teadmisega, et vastupidist otsust kahetseksin veel pikalt.
Kokku tekkis meil kolmest võistkonnast ja ühepealisest taustajõust koosnev kaheksaliikmeline punt, kellega autodega Poola poole teele asusime. Nende hulgas siis Põrgulistest peale minu veel Riika ja Brita. Seiklus algas juba enne ärasõitu, kui üks kahest autojuhist polnud võistlusjuhendit korralikult läbi lugenud ja arvas, et me asume teele päev hiljem. Õnneks sai ta oma asjad (ilma mõne tähtsa komponendita, nagu pealamp) kähku pakitud ja alustasime sõitu.
Päev varem käisime modelil maastiku ja kaardiga tutvumas. Paraku venis see planeeritavast natuke pikemaks, mis koos kehvemat sorti unega tingis võistluspäevaks mitte nii värske oleku, kui eelneval päeval.
Kui Otepääl läks marsruudi planeerimisele umbes pool tunnikest, siis seekord oli valiku tegemine juba palju keerukam. Kaardi läänepoolsel osal olid väga suured ja ahvatlevad punktid, kuid samas ulmelised mäed. Kartes ennast seal täiesti ribadeks tõmmata, jätsime selle oma teekonnast välja ning alustasime idapoolsest piirkonnast.
Umbes kolmandal-neljandal tunnil saime kaela paduvihma, rahe ja korraliku äikesetormi. Õnneks ei kestnud see pikalt ning juba paari punkti pärast sai vihmajaki seljast ära võtta.
Järgnevad tunnid möödusid imetlusväärsete vaadetega ning suuremate intsidentideta. Punktist 85 mööda reljeefi 46-te minnes olime sunnitud lambid välja võtma. Lugedes juhendit, hirmutas kergelt ära kirjas olev fakt, et punktidel ei ole helkureid. Tegelikkuses sellest suuremat probleemi ei olnud. Kuigi kaardi täpsus jättis kohati pisut soovida, siis punktide otsimist meie võistkonnal eriti ei olnud. Kuulates teiste võistlejate emotsioone tekkis tunne nagu me oleksime täitsa teisel võistlusel käinud. 
Näiteks Riika ja Ehtel ei saanudki kahte punkti kätte ning mitmed kurtsid rohke ja läbimatu kuusevõsa üle. Sedalaadi tihedamat metsa kogesime meie konkreetsemalt vaid otse 42-st 22-te minnes.
Öö hakul tekkis nii Britat kummis vedanud ja suurima koormuse saanud Sandril, kui ka Brital endal vähe raskem hetk ning punktivahet 32-63 liikusid nad pigem vaevaliselt. Samas võtsid tempot alla ka mudasemad teed, mida mööda laskudes pidi iga sammuga väga ettevaatlik olema. Umbkaudu kolme-nelja paiku öösel oli ka mul natukene raskem hetk füüsiliselt ning samal ajal hakkasid tekkima kõigil esimesed hädad jalgadega. Õnneks hoidsid meeleolu üleval nähtud kitsed, (võimalik, et oli tegu ka ühe konkreetse meid luurava ja boonuseks meile oma väljaheidete näol kingitusi tegeva isendiga) kelle silmad lagedatel pidevalt vastu särasid. Kui pimedama aja alguses vaatasime, et ajaga on väga hea seis ja juba mõtlesime, et tuleb leida punkte juurde, mida vajadusel võtta, siis mõne järgmise tunniga hakkasime vastupidiselt kaaluma, milliseid punkte oleks kõige mõistlikum välja jätta.
Lootsime küll jõuda päikesetõusuks ilusa vaate nägemiseks kõrgemale mäe tippu, kuid siiski panime juba punktis 30 lambid kotti ära. Hommikut alustasime mõnusa pea 300-tõusumeetrise ronimisega 80-sse punkti. Siinkohal tasuks mainida, et matkakepp oli kindlasti üks suurimaid sõpru, vaatamata sellele, et mina vastutasuks nii sõbralik ei olnud, et kaotatud rõngast mudaaugust otsima hakata.
Edaspidi läks aina valusamaks. Meil Britaga tekkisid tõsised probleemid tallaalustega ning tegime ka mitu peatust, et Brita saaks oma jalgu siduda ja muud moodi kohendada, et natukenegi talutavam oleks edasi liikuda. Tiimi peale sõime ära rohkem valuvaigisteid, kui mina geele, mida võib pidada üheks mu suurimaks energiaallikaks selle ööpäeva jooksul. Mõju valuvaigistid suuresti ei avaldanud ja valu oli kohati nii hull, et nutt oli kurgus. See muutis meie tempo pea olematuks ning punktis 90 ütles Sander, et lõpetame ära, sest muidu võib minna keeruliseks kontrollaja sisse mahtumisega. Võtmata jäid punktid 61, 20 ja 23, mis maksid seekord meie õnnetuseks ka maailmameistritiitli. Pettumuse muudavad eriti suureks tõik, et paremat füüsilist seisu oleks isiklikult olnud keeruline tahta ning teadmine, et ei saanud endast paraku maksimumi anda. Kuid ega ka MM-i teisel kohal pole häda midagi. Õnneks tuli esikoht ikkagi kodumaale. Palju õnne Zutsakatele ja teistele Eesti medalistidele, keda oli taas meeldivalt palju!
Väga hea meel on naisveteranide seas suurepärase kolmanda koha saavutanud Riika ja Ehteli üle.
Kokkuvõttes oli siiski väga meeleolukas reis. Kokku 84 kilomeetrit ning päris piisavalt tõusumeetreid. Ilm oli mõnusalt soe ja isegi hilisõhtul hakkas korra palav. Vapustavalt ilus loodus tõmbas ka rasketel hetkedel meeleolu asemel alla hoopis lõualuu. Ning mis kõige tähtsam, pärast seda korda ei ole mul tunnet, et see jääks viimaseks, vaid pigem juba janunen uute võistluste ja võimaluste järele.
Väga tublid! 24h järjest orienteeruda on igal juhul raske ja kurnav, võidavad need, kes teevad hea planeeringu ja selle ka ellu viivad ning füüsiliselt ja vaimselt ära kannatavad. Huvitav oleks lugeda ka ettevalmistusest, kes mida tegi ja mis on järeldused! Palju palju õnne ja suured tänud, et mu kaasaelamise hea emotsiooniga lõpetasite.