Aloha
Hawaii Ironman.
Kõigepealt alustame sellest, et sport on lahe.
Kuigi olen harrastanud Ironmani formaati juba päris mitu aastat, siis ausalt öeldes ei olnud Hawaii Ironmanil osalemine minu jaoks eesmärk omaette, vaid pigem boonus heade tulemuste eest.
Spordiaastat olen võtnud pigem leebelt ning ei ole kindla eesmärgi või range plaani järgi treeninud. Otsus, et jälle Tallinnas terves pikkuses IM läbida tekkis ka samuti viimasel minutil. Mingit eraldi trenni ma selle tarbeks ei teinud, vaid lootsin peale minna puhanuna.
Tallinna IM-l läks hästi. Sain tulemuseks 9:48 ja minu klassis andis see aeg üllatuslikult kolmanda tulemuse.
Peale Tallinna IM läksin uhkustundega kolmanda koha auhinda vastu võtma ja kutsusin oma sõbra, parasjagulombaka fotograafi kaasa, et kõik kenasti jäädvustatud saaks. Peale autasustamist hakati tugevamatele ka Hawaii pääsmeid jagama ja fotograaf Roland rääkis mu ära, et parimad võistlevad ikka Hawaiil ja ma olen kohustatud seal võistlema, sest ma olen ju parim…
Nüüd oli siis jäänud 2 kuud Hawaii IM-ni. Selle sloti võtsin küll emotsiooni pealt välja, kuid juba peale esimest kuud tegin otsuse, et ei lähe. Kohe sain Kristelilt “kiita” et, annan liiga kiiresti alla. Kristeliga mina ei vaidle ja ostsin lennupiletid ära. Mõtlesin, et nüüd on vaja kolm nädalat trenni teha ja siis puhkan natuke ja seejärel vaatame, mis saama hakkab. Ja kümme päeva enne Hawaii IM starti tuli nohu. Kõigepealt arvasin, et kolm päeva ja asi möödas, aga seekord nii lihtsalt ei läinud. Viimane nädal enam trenni teha ei saanud ja no tatti tuli ikka korralikult. Elamiseks enam nina kasutada ei saanud ja üldiselt oli elu vati sees. Lootsin, et kohapeal soojas klaarib kiirelt ära. Läks küll paremaks, aga ikkagi oli tervis jama mis jama.
Võistlus.
Hommikused protseduurid läksid plaanipäraselt. Vaatasin veel proffide stardi ära ja edasi keskendusin juba oma sooritusele. Plaan oli teha kõike nii, et kaks käiku jääb varuks.
Ujumine – Stardist kenasti minema ja mõnus mõõdukas rüselemine ujumise esimesel veerandil, mis käib ju asja juurde. Esimese km ujusin tempoga 1:55 mis on väga ok.
Teine km 2:05 mis on veel enamvähem ja tagasipöördes, kui kella vaatasin, siis arvasin, et peaks ikka alla 1:20 tulema. Aga siis tempo langes. Ja kuidagi lagunes ujumine ära nii, et viimane kilomeeter oli juba tempo 2:19, mis on ikka väga aeglane ja millegipärast hakkas ka pea ringi käima. Aga kokkuvõtlikult tegin oma tavapärase tagasihoidliku ujumise.
T-1 No vahetusalad on minu trump ja väga eeskujulikult läbisin ma selle aega raiskamata.
Ratas – Jube tahtmine oli hakata kohe vajutama, aga kohe oli tunda, et jalg on tühi. Esimese 20 km suutsin veel suruda ja ka Palani tõusu võtsin eeskujulikult, aga siis, kui jõudsime maanteele sain kohe aru, et siit head nahka ei tule. Kirjeldan nüüd seda tunnet. Kui tavaliselt on mul jalgades sellised watid, et valitsen ratast ja jõud läheb ratta kiirusesse, siis nüüd oli tunne selline, et ma pean ratast edasi viima ja seda räige tööga. Kusagil 30 km oli selline tunne, et pekki, annan alla, sest no kõik sõidavad lihtsalt mööda ja kulgen lihtsalt lõpuni. Kui jõudsin kusagil 75 kilomeetrile ja hakkas see pikk ja meeletu tõus, sain kuidagi paremini ratta tõusudel liikuma ja eluvaim tuli tagasi. Tagasipöördel oli aega kulunud juba 3:10, aga nüüd sai lõbusalt mäest alla tuhisetud. Tagasiteel oli tuul kergelt tagant ja seda lõbusamalt sõit kulges. Enesetunne oli muutunud paremaks, aga lõpp oli ikka raske ja mõtlesin, et vahetusala võtan seekord rahulikumalt.
T-2 Võtsingi rahulikult aga võrreldes teistega ikka kiirelt.
Jooksmine – Esimesed 2 km olid enam-vähem, aga siis kaputt. Sama jama, mis ratta alguses, või siis ujumise lõpus. Kui pulss läks ülesse, siis pea hakkas ringi käima. Enne võistlust oli meil Kristeliga vestlus, et tervis ennekõike ja tema, kes mu olukorda oli ka pealt näinud, luges mulle sõnad peale. Nüüd edasi proovisin seda jooksuasja võtta sellisena nagu Kalev Kruus ütles, et Ironmani ei katkestata. Aga mul oli veel vaja ju 40 km läbida ja seda väga palava päikese käes. Vaikselt hakkasin, siis tiksuma. Vahepeal sain korraliku peapesu Urseli ja Jane teami käest, et ma neid kilomeetreid magusamalt neelaks. Aga head asja peab ju nautima 
. Palani tõusul ootas mind jälle Kristel. Tõusu kõndisime koos ülesse ja meil oli meeldiv ja innustav vestlus, mis selgelt motiveeris mind ennast kokku võtma. Edasi läks juba paremaks ja jooksu aeg pikenes ja jalutamise aeg lühenes. Ja mida lõpupoole seda toredamaks läks. Viimastel kilomeetritel tegin juba päris jooksu. Ja kui muidu oli mu pulss jooksus ca 135 siis viimastel kilomeetritel suutsin selle viia juba üle 150. Hiljem kella vaadates näitas jalutamise aega jooksu sees tervelt 1 tund ja 4 minutit. No ja see lõpp oli magus. Krt ja veel korra MAGUS. Need emotsioonid ja kaasaelamine, mis lõpus toimub, on kõike seda jama väärt ja emotsioon, mida sa endale sealt laed, annab sulle sõna otseses mõttes sportlikud tiivad, mis vist kannavad veel päris pikalt.
Mida õppisin ja mida kaasa võtta? Läbimise mõttes sai tehtud 100% kõik hästi, aga kui sooviks ka tulemust, siis peab ettevalmistus olema rohkem läbimõeldud. Kolm märksõna: jõud, vastupidavus ja ajastus. Kindlasti peab olema jalg tugev, mis kannatab watte ja tõuse. Vastupidavus peab olema selline, et tunnetuslikult õiges tempos on, mida hoida, ja vajadusel ka peale keerata. Ajastus peaks olema just selline, et oled reisi väsimusest kenasti väljapuhanud ja võistluspäeval energiat täis. Kui nüüd keegi suudab siit välja lugeda, et ma ei ole rahul oma sportliku sooritusega, siis nii see kindlasti ei ole ja pea on jätkuvalt igasuguseid napakaid mõtteid täis.
Malaho, trennis näeme 😊
