Jüriööle minna oli meil kindel kavatsus. Alguses oli plaan ikka suur- nii umbes neli võistkonda põhivõistlusele, pluss veel harrastajad. Siis hakkas plaan reaalsuse mõõtmeid võtma, st kes jäi haigeks, kes oli vigastatud, kellel muud plaanid ja lõpuks oli seis selline, et kahe võistkonna (üks põhiklassi, teine veteranide võistkond) kokku saamiseks pidime lisaks olemasolevatele klubiliikmetele kasutama Mihkli abi.
Kui olla kaua aega orienteerumisega tegelenud ja näinud uhkeid Jüriöö jookse nii umbes tuhande osavõtjaga, paarikümnemehelisi puhkpilliorkestreid ja hobustehorde võistluste avamistel, siis selleaastane tundus Harjumaa meistrivõistluste mõõtu võistlus, ehkki see Hiiumaa hobune, kes võistluse avamisele tulla sai, väärib ikkagi kiitust, kasvõi oma toredate karvaste jalgade ja muidu toreda olemise eest.
Võistlus avatud ja Brita kallid dressipüksid kohaliku armsa juhuslikult lahti saanud koera poolt komposteeritud, saidki esimesed vahetused stardijoonele asuda. Esimest vahetust jooksid meil Jaan ja Indrek, mõlemad tublid orienteerujad – jooksumehed. Jaan ise oma avavahetusega rahule ei jäänud, ehkki mõlemalt korralik sooritus.
Teatevahetuses olid noored veterane umbes kümne minutiga edestamas ja vahetus anti Britale (tütar) ja Riikale (ema). Brita, oma vahetuse lõppedes, näitas kindlalt, et ema tubli treeneritöö on vilja kandnud ja ta on emast kiirem. Kolmandasse vahetusse läksid need vennad Lillsood, kellel veel metsas käimata, st Tarmo ja Rain. Kõikidele Lillsoodele võib alati kindel olla – suuremate vahejuhtumiteta jõuavad nemad metsast välja isegi siis, kui on käsi kipsis, just kipsist lahti harutatud või mõne vigastuse tõttu lonkama peab.
Vahetuse said taaskord naised – põhiklassis Merike, veteranidest Mai, st mina. Merike on tuntud välejalg ja kaaslased ei pidanud selgi korral temas pettuma. Kuna inimesi oli sel juba kaugelt üle kesköö kellaajal metsa vähe liikvele jäänud, pidin ma hirmsasti valvel olema, et ära ei eksiks. Sel korral läks õnneks, ei eksinudki ära! Viimasesse vahetusse saadeti Mihkel ja Oskar. Mihkel võttis asja mõnuga, miks muidu ikka kaugele üle mere sõita. Kokkuvõttes võistkonnale 18. koht. Oskar seevastu leidis metsast kõik punktid üles ja linna vahelt otsustas rajalt maha tulla. Ehkki vahe meie klubi kahe võistkonna vahel oli selleks ajaks juba umbes kuuni ja tagasi, ei või kuni lõpuni milleski kindel olla. Oleks ikka jama olnud, kui veteranid eliitvõistkonda võitnud oleks, nii et igati džentelmenlik käitumine temalt.
Tegelikult oli väga tore koos klubikaaslastega pikemalt kokku saada, ühiselt kokata, üksteisele kaasa elada, saunatada, pöidlaid hoida ja Tarmo naljade peale enda suunurki kõrvade juures märgata.
Kuigi jüriöö jooksust on praeguseks saanud ajalugu, jätkuvad orienteerujate foorumis vaidlused selle üle, kas ja kes läbis keeluala; kas peaks tühistama keeluala läbinud medalikolmiku tulemuse või kõik keelualast läbi jooksnud võistkondade tulemused; mida oleks saanud rajameister või korraldajad teisiti teha, et keeluala ei tunduks läbijooksmiseks hirmus ahvatlevana; kui eetiline on, et kommentaator jälgib esimeste vahetuste GPS tracke, kommenteerib neid ja siis läheb ise viimast vahetust jooksma jne.
Las nemad vaidlevad kuni lõpliku tõe selgumiseni (kui see ikka selgub). Meie hakkame treenima järgmiseks jüriööks, et ikka neli võistkonda põhivõistlusele pluss harrastajad tuleval aastal Põrgupõhja klubi esindaks.
Täielikud tulemused on nähtavad SIIN.