Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis esimesel korral Voose mind ei murdnud. Esimene kord lihtsalt asjad juhtusid.
Nagu näiteks si-pulga kaotus ja selle imeline taasleidmine. EMV pikk rada oli raske, aga ma tulin metsast välja nägu naerul.
Seekord ma tulin välja ja päriselt ka ma hoidsin pisaraid tagasi. Nutt tuli peale kogu sellest vihast, mida ma tundsin, kuna ei suutnud seda metsa alistada ja no natuke ka jalga joostud oksatraadist, mis tegi põrguvalu.
Aga hakkame algusest peale. Ma tegelikult ju teadsin, mis mind ootab, ma teadsin, et seal on võss ja räga ja reljeef ehk kõik see, millega ma väga hästi hakkama ei saa. Samas mulle ju meeldivad väljakutsed ja metsa polnud ma ka ammu jõudnud, seega mõeldud-tehtud ja kirjas ma olingi.
Stardis oli tore näha kõiki Põrgupõhjalisi, Maiga tervitades polnud sõnu vajagi, hakkasime mõlemad kõva häälega naerma, sest sügisene seiklus oli veel selgelt meeles. Hirmutasime natuke Joonast, et teda vaimselt ette valmistada ja nii need stardid algasid.
Kaarti vaadates tundus esimene punkt üsna lihtne, aga see oli täitsa vale mõte. Träkki vaadates on selgelt tegu suuna veaga, aga selle ma võin veel endale andeks anda. See, mis edasi juhtus on aga üks suur kinnisideede rägastik: läksin võtsin tee pealt suuna, aga võtsin vale maja juurest. Läksin võtsin uuesti suuna, endiselt selle vale maja juurest. Küsite, et palju võib? No oleks veel mitu korda võinud, aga õnneks üks vanem proua päästis, kes teadis, et ta on vasakule ära kaldunud. Ma ei jõudnud teda ära tänada
20 minutit esimesele punktile!? Nagu wtf!???? Selge, et võistlus on läbi, prooviks siis vähemalt kõik ülejäänud punktid ilma suuremate jamadeta kätte saada.
2. punkt – krt kaart ja maastik ei klapi, aga no sain kätte. 3., 4., 5. täitsa okei, arvestades, et mott on maas, enesekindlusest ei ole haisugi ja kiirest jooksust ei tule selles võsas midagi välja. Maastik on sajaga ära kasutatud, kui punkti annab panna oru põhja, siis seal see ka on ja kui künka otsa, siis künka otsa. Rajameister on ilmselt teadlikult käinud punktivahesid läbi ja vaadanud, kus on kõige rohkem maha langenud puid ja sellele vastavalt ka etapid teinud.
5->6 seda osa maastikust ma peaks sügisest väga hästi mäletama, forsseerisin tookord oma lollusest seal neid punktivahesid rohkem kui oleks pidanud, aga no sellest kogemusest ei ole mingit kasu. Kuidagi ei suuda maastikku ja kaarti jälle kokku viia. Õnneks olen tegelikult õigel suunal ja vastu tulnud Rain suunas mu õigel hetkel punkti poole keerama ja kätte ma selle 6. sain.
6->7 nüüd aitab, ma ei jaksa enam seda räga forsseerida, teen ringijooksu mööda teed. No täitsa vale otsus oli. Keset teed on järv, kus vesi ulatub üle põlve. Nagu päriselt ka, see veel mul puuduski. Aga vesi on soe ja päris meeldiv jahutus.
7->8->9 võss-räga-võss-räga, millal see ometi lõppeb? Äkki oleks saanud mõnda orgu või küngast vältida? Vist siiski mitte!? Jaan jookseb reipal sammul vastu, proovin ka tempot tõsta, aga edutult takerdun umbes tuhandendasse maha langenud puusse. Lootusetu…
10.ndasse minnes kaob enesekindlus täielikult. Miks? Pole õrnaaimugi – lihtne, mitte liiga võsane punkt, äkki olen lihtsalt väsinud. Kohtan Joonast, püüan reibas olla.
11. keskendumine on täielikult kadunud, teen järjekordse mõttetu vea. Teel punkti saavad Rain ja Joonas teada, et ma ei tule enam kunagi metsa…
11-12 võsa forsseerides kaldun ära ja jõuan heinamaale, heinamaalt tagasi metsa keerates jooksen oksatraati ja pisarad jooksevad. Mul on nii kuradi valus, milleks seda nüüd veel lõpetuseks vaja oli? Kas keegi arvab, et ma muidu unustan liiga kiiresti ära kui vastik mul seal metsas oli. Lühike seelik peab nüüd mõned kuud oma aega ootama.
12->13 Päriselt ka viib ühest punktist teise tee?, äkki peaks ikka metsa keerama?
Finiš. Ma olen emotsionaalselt täiesti tühi, vihane, nördinud. Miks ma hakkama ei saa? Vastust ei ole tegelikult vaja kaugelt otsida ja on väga lihtne – selleks et õnnestuda tuleb tihemini metsas käia!
Tulemusi vaatab igaüks siit, aga mul on väga hea meel, et Mai suutis Voose metsa murda ja olen siiralt rõõmus ka Joonase üle, kes ei hakanud meie hirmujuttude peale jalga väristama!
Klubi medalistid autasustamisel:
