Selleks, et kõik ausalt ära rääkida nii, nagu oli, pean ma alustama sellest, et osaledes tänavusel Taliharja Vanakurjal üritasin parimat, aga välja kukkus nii nagu kukkus. Kaikad hakkasid otse või kaude kodaratesse lendama juba esimesele kahele küsimusele vastust otsides. Küsimused olid, kas osaleda ja mis distantsil osaleda. Sügisel hakkas peas formuleeruma plaan, et võiks seekord võtta ette pehmodistantsi – ei ole väga kurnav, kannatab minna magamata ööde pealt ja taastumine läheb ladusamalt ehk teisisõnu, ei mõjuta eriti töist koolielu ja vastavalt Newtoni kolmandale seadusele ka vastupidi. Varasemal kolmel aastal olin osalenud pikal, lühikesel ja pikal distantsil ning selle statistika põhjal töötasin välja keerulise algoritmi, mis lõpptulemusena kinnitas, et tänavu on pehmoraja kord. Ja just siis, kui olin valmis end järjekordse registreerimisvooru lõpus kirja panema, tuli nätakas sealt, kust ei osanud oodatagi. Hooaja esimene siseorienteerumine osutus planeerituks samale kuupäevale Vanakurjaga. Tahtnuks nagu mõlemale jõuda, aga üritused erinevates Eestimaa nurkades ja eeldatav ürglooduses seiklemise aeg välistasid sellise variandi. Isegi helikopter poleks päästnud. Nii ma siis seisin nagu eesel kahe heinakuhja vahel ja tunnetasin seda orienteeruja otsustamatuse dilemmat – kas vasakult või paremalt. Lõpuks, pärast 10-eurost venitamist, jäi ikkagi peale Vanakuri oma potentsiaalselt suurema emotsioonipagasiga.
Sain end vanal aastal kirja ja vaim oli valmis poolsada versta läbi uhama. Ka keha oli eelmiste aastate vigastustest kosunud, kui mitte just päris terveks saanud, siis vähemalt kohanenud oma hetkevõimalusi paremini kasutama. Aga mõte oli kuidagi laisk ja hooletu, materiaalne ettevalmistus jäi unarusse. Algne logistiline plaan nägi ette reede õhtul Viljandisse sõita ja sealt laupäeva hommikul starti, aga paraku hakkas talvine ilm oma vingerpussidega sekkuma. Järjekordse külmalainekesega kaasnenud temperatuurilangus tõi eelmisel õhtul kaks ettenägematut auto käivitusabiks kehastumist ja tuisusel õhtul suht unevõlas nädala lõpus koju jõudes oli tahtmine rohkem magama minna kui Lõuna-Eestisse sõitma hakata. Toppisin kohustusliku varustuse kotti, panin telefonis võistluse infokoosoleku järelmängima, viskasin pikali ja jäin magama. Mida räägiti, ei tea. Hommikune ärkamine oli küllaltki nipa-napa, aga sain ikka vajalikud asjad kaasa ja minema. Tark telefon lubas mul kella 11.05-ks Haanjasse jõuda, aga ka mitte just kõige lollim auto väitis samal ajal juhile, kelle kohta ei saa sama öelda, et bensiini kohalejõudmiseks napib. Bussid pehmoraja starti pidid lahkuma kell 11.10, aga seda mitte Haanjast vaid Kurgjärvelt. Kas ja kuidas ma sinna jõuan, selle üle ma igaks juhuks juurdlema ei hakanud. Viimase varuvariandina nägin veel võimalust sõita kohe ise starti ja küll siis hiljem näeb, kuidas uuesti auto juurde jõuda. Poolel teel, Tikupoisis, tuli tankida. Iga sekund oli arvel ja tulemuseks oli, et Tikupoisis oli vale bensiinijaam, vale kaart ja vale PIN, või noh, kõik olid õiged, aga mitte omavahel kooskõlas. Jooksin kiiruga vetsust läbi (sest oli näha, et enne starti enam niikuinii ei jõua), oma pool portsu jäi sisse, aga vähemalt suutsin välja mõelda, miks kaart tanklas ei toiminud ja enne sõidu jätkamist sain õnneks paagi täis. Autol.
Haanja parklasse jõudsin 11.20. Starti suunduvad bussid tulid juba enne Haanjat vastu, aga ikka lootsin veel mingile imele. Ja seal ta oligi – kaks mikrobussi ja imekaunis naiskorraldajast parkimiskoordinaator, kes võluva naeratuse saatel andis mulle elumuutva lubaduse. Lubaduse, et mikrobussid ootavad mu ära. Tõmbasin kiiruga naastudega orienteerumise Boldid jalga, haarasin jooksuvarustuse- ja kuivade riiete kotti ja tormasin bussile. Oli hea tunne, et ma polnudki viimane ja koos teiste taliharjalistega sai oma viis minutit veel oodata, tähtsa näoga, et küll ikka leidub veel selliseid, kes kella ei tunne…
Kui verbaalse selge hääldusega stardipauk oli kõlanud, läks olemine paremaks. Tasapisi jõudsin oma sõiduvette. Nagu öeldud, valisin jooksmiseks orienteerumisjalanõud. Nädala algul plaanisin veel joosta Hoka maastikutossudega, aga viimaste päevade rohke lumesadu kallutas valiku Boldide kasuks. Eelmisel päeval tegin veel proovijooksu ja tundus, et tuhkjas värskes lumes on nendega liikumine kindlam. Aimasin küll ette, et varvastel saab pika maa peal olema veidi valusam ja neist võivad kergemini kujuneda külmetava kunstniku portreed, aga pidamist pidasin tähtsamaks. Hommikul vahetasin veel suvehooaja lõpus katkenud ja kokku sõlmitud paelad (jah, see oli töö, mis tulnuks varem ette võtta ja kuhu läks ka osa väärtuslikust ajast). Jäin valikuga rahule. Mittejoostavatel lõikudel oli natuke külm ja finišiks oli parema jala varvaimuke saanud enda otsa ilusa lõhkemata verevilli ning suure varba küüs andis mõista, et kavatseb mõne kuu pärast oma praegusest asukohast lahkuda ja liituda mu unikaalse varbaküünte koguga (kunagi teen nendest nähtamatuks muutva kübara). Rohkem kui varbaid mõjutas külm sõrmi. Käed on mul tavalisest külmakartlikumad ja kaarti hoida oli päris ebamugav. Esimesed 20 km jooksin sõrmikutega, kuid peale esimest žetoonipunkti panin paksud labakud kätte. Kaardi kaotasin ainult kahel korral, aga õnneks üle paarikümne meetri tagasi ei pidanud minema. Raja jagaksin endale sobivuse järgi kahte tüüpi: joostavad lumised teed ja paks kohev lumi. Teedel liikumine oli minu jaoks puhas nauding – ainult jookse! Lumes sumpamise lõikudel olid oma alaliigid – kohati tuli kahlata üle koheva lumega põldude, kohati ületada metsas või võsas samaaegselt murdunud puid, kohati mahtuda metsasihil värske lume all peituvasse kitsasse jäätunud autoroopasse. Kõik minu jaoks parajad tasakaaluharjutused. Neil lõikudel langes tempo mõnel juhul 20 minutini kilomeetri kohta, aga distantsi valik oli selles mõttes õnnestunud, et filosoofilist küsimust, miks ma siia tulin, kordagi ei tekkinud. Pikk distants nii ladusalt poleks ilmselt läinud.
Stardiinfo oleksin pidanud hoolikamalt üle kuulama. Nopri farmi poe kohta jäi stardis meelde, et sealt saab rajal head ja paremat osta, aga seal oli vist muidu ka mingi söögipunkt. Nii piirdusin ainult ukse vahelt sisse vaatamisega ja tõdemisega, et ahah, see on see pood, ja jooksin edasi. Oleks tasunud rajal rohkem süüa. 10-ndal kilomeetril jõin topsi mustikasuppi ja hiljem järasin ära kaks jäätunud Twixi ning jõin umbes 300ml külma siirupivett. Tõhusam kehakinnitus andnuks viimase paarikümne kilomeetri lumes sumpamiseks rohkem energiat. Aga pole hullu, praegu tundus, et paagis oli parajalt kütet ja kannatas lõpuni tulla.
Ilma ja koheva lumevaiba kiituseks tasub veel märkida, et liikudes GPS-i kasutamata oli tänavune Taliharja Vanakuri esmakordselt selline, kus mul ei kulunud aega ekslemisele ja raja taasleidmisele. Varem pole säärast luksust lubada saanud. 54-kilomeetrine rada sai läbi 54,73 kilomeetri 8 tunni ja 36 minutiga.