Idee võistlusel osaleda tekkis mul üldse tänu Maile. Nimelt Mai oli nii tubli ja jagas podcasti, milles Timo ja Peeter lahkasid uut orienteerumise hooaega. No vähemalt selle esimest poolt. Seda kuulates jäi mulle kõrvu, et Peko kevad ja EMV lühirada toimuvad samas kohas. Vähemalt samal maastikul kõrvuti kaartidel. Mõtlesin, et polegi nii all kagus veel võistelnud ja otsustasin osaleda.
Vahetult võistluste eel stardilisti vaadates endale erilisi lootuseid ja pingeid peale panema ei hakanud. Mõtlesin, et lähen kohale ja vaatan, mis tuleb. Saalihooaeg oli ka juba üpris pikaks veninud ja need kuus jooksutrenni ning üks orienteerumine, mis enne võistlusi tehtud- ütleme, et nende põhjal endal erilisi võimalusi ei näinud.
Sõit võistluspaika oli pikk, sellest ka soovitus EMV´ks päev varem kohale! Seekord olid toetajateks pereliikmed, sellest tulenevalt oli sellist muud sahmerdamist enne starti üsna palju. Lisaks parkis Peeter minu kõrval ja kui Timo ka sinna laekus, siis tuli koheselt infooperatsiooni alustada ning proffidelt oluline kätte saada! Sain teada, et mets väga hästi joostav (5 min/km ja kiiremgi).
Esimene päev- 6,8km, ilus valge mets, väga hästi loetav reljeef ja tõesti kiiret jooksu võimaldav (minu keskmine kella järgi oli 5.30min/km). Eks ikka sai sisse tehtud ka paar korraliku põdra põiget- teise, kuuendasse ja finišipunkti minnes. Neist viimane oli tasakaalustamiseks, et ainult vasakule ei paneks😉. Mida välja tuua- metsa all oli üsna palju väikseid auke, täpselt sellises suuruses, et mahtusid jalaga sisse astuma. Kahel korral õnnestus ennast ka emakese maa rüpest leida. Esimesel korral kolmanda punkti eel nõlva peal väänasin ka vastikult paremat hüpekat. Sai päris mitu järgmist punktivahet longatud. Teisel juhul oligi reaalne auk sambla all, poole sääreni. Hoolimata kõigest selgus endalegi üllatuseks, et olin esimese päeva kiireim ja tundus veel nagu varugi olevat! Õhtuks muidugi oli hüpekas kergelt sinakas ja oluliselt suurema ümbermõõduga kui tavaliselt🙁.
Teine päev- 5km, alguses korralik männinoorendik reljeefil, siis veidi soisemat ja lõpuks see hästi joostav mets. Hommikul teipisin jala korralikult ära. Starti oli ca. 1,5km, sellega õnnestus isegi jalg juba enam-vähem jooksu kõlbulikuks saada. Start, k-punkt ning täiesti ebareaalne, kompass ja kaart ei lähe üldse kokku. Surub nagu tagasi paralleelselt selle suunaga kust k-punkti sai joostud. Paarkümmend sekundit võitlesin iseendaga seal võpsis, 15m k-punktist. Reaalselt esimesed kolm-neli punkti oli halb joosta seda just hüpeka mõttes. Tihe, osaliselt raiet tehtud, mättaline. Valges metsas andsin sellel päeval endast kõik, mis veel anda oli. Üheteistkümnendasse punkti suundudes läksingi liiga panema ja tegin ka kohe vea. Hiljem selgus, et see tõenäoliselt sai otsustavaks üldesikoha võitmise osas.
Kokkuvõtteks valge mets väga hästi joostav, alusmetsa praktiliselt ei ole, nõlvad ei ole väga järsud, reljeefi on ja see hästi loetav ning roheline osa paras võps nagu ikka! Teine koht on kindlasti rohkem kui enne starti lootsin, aga tegelikult oli esimene ka vägagi käeulatuses.
Ääremärkusena pean siiski mainima, et M50 klass oli meist pika puuga ees!
4.-5.juuni jälle jookseme seal😊!
No korralik kurvitehnika.