PROLOOG
Täpselt ei mäletagi, millal, aga ühel sügisesel hommikul toksas Vasak Jalg Paremat ja ühmas moka otsast: „Mis sa arvad, kui läheks sel aastal ka?“
Parem raputas ennast uniselt ja nohises vastu: „Läheks? Kuhu läheks?“
„Taliharjale loomulikult,“ seletas Vasak.
„Segane oled, vä?“ oli Paremal uni hoobilt läinud. „Mis, sa eelmist aastat ei mäleta enam või? Nii lühikese mäluga siis? Jooksin ennast pool sandiks. Pärast ei kannatanud kevadeni jooksutrenni teha ja pidime igasuguseid sisesõudmisi ja muid abitegevusi otsima!“
„No kuule, ega see asi nüüd nii hull ka ei olnud. Kevadel saime enam-vähem liikuma ja ega sel sõudmisel ka väga viga ei olnud,“ otsis Vasak Jalg lepitust. „Pealegi, tookord võttis Peremees valed tossud, ühe ühest ja teise teisest paarist, ning rajal pidime mingite käimakaunadega läbi ajama. Nüüd saab kindlasti kõik parem olema!“
„Tead, ära hakka ajama! Seda sa ka ei taha mäletada, et kolmel varasemal aastal valutasid ise oma Põlve! Paistetasid üles ja lasid tast paar korda vett välja. Ise piisavalt trenni ei kannatanud teha, aga Taliharjale vedasid meid kõiki ikka kohale.“
„Noh, mis sa hädaldad! Tegime ju alati lõpuni! Vot viis aastat tagasi Viitnal, siis olime me mõlemad veel heas vormis. Oleksime praegu samasugused, no küll siis kütaks!“
„Ära aja hullu juttu!“ käratas seepeale Aju. „Mis teil seal all viga, kahlasite oma paksus lumes, mängisite mutti või sahka või mida iganes, aga mina siin üleval pidin ennast halliks mõtlema, et õigel teel püsida. Aegviidu suusaradadel kaotasime ekslemistele üle tunni! Ja seda kõike teie pärast! Muudkui saaks aga edasi ja saaks aga kiiremini! Mina pidin pärast seda teie suppi sööma! Hea oli, et õigele teele tagasi saime. Ja need Sõrmed ka, igavesed lollakad, ei lasknud rahulikult mõelda, muudkui vingusid, et neil on külm ja neil on külm. Ma ütlen, kui see aasta tahate minna, tehke Peremehele selgeks, et las hangib endale GPS-i, aga mind jätke mängust välja!“
„Aga oligi ju rõvedalt külm,“ sekkusid arglikult jutuajamisse Sõrmed.
„Külm, külm,“ tänitas Aju. „Ega see ei tähenda, et võite kaardi rulli keerata, seda mitte kellelegi näidata ja ummisjalu edasi tormata.“
„Kõik need viis korda, kui oleme käinud, on vastikult külm olnud, ja paks lumi, kus teie ei saa kiiresti liikuda, ja meil on ju vaja kuidagi sooja saada. Sellepärast me koos kaardiga kägarasse tõmbumegi,“ õigustasid Sõrmed ennast.
„Muidugi, mis teil viga! Te saate ennast kägarasse tõmmata, aga me peame alati põhi laksu otse vastu võtma,“ pistsid Nina ja Põsed vahele. „Nii oli Haanjas ja veel hullemini Noarootsis.“
„Noarootsi eest tuleks teile kõigile üks korralik keretäis anda,“ suskas Aju jälle. „Pidime liikuma ju sinna suunda, kuhu rada läks, aga niipea, kui mereäärsel lõigul Jalad korraga maast lahti said, pistsite kõik allatuult punuma. Suuri vaevu õnnestus teid kuidagi metsa varju kupatada.“
„Hiiumaal oli natuke soojem. Seal oli meil mõnus. Kui tänavu vähemalt sama soe on, siis võiks meie poolest häda pärast minna,“ püüdsid sõrmed midagi positiivset öelda.
„Ei, ei!“ kostus kusagilt alt poolt. „Kui on nii nagu Hiiumaal, siis meie ei tule!“
„Kes, meie?“ ei saanud sõrmed aru ja vaatasid küsivalt Jalgadele otsa.
„Meie, Munad!“ röögatati nüüd juba konkreetselt ja vihaselt. „Kas te ei mäleta, kuidas me kõik Hiiumaal pidime lõpus üle kallaste kerkinud jõest läbi kahlama? Ainuüksi mõte sellest paneb meid siiamaani nägu krimpsutama!“
„Teie olge üldse vait!“ sai nüüd Vasak Jalg pahaseks. „Niikuinii te ise kunagi edasi liikumisele kaasa ei aita. Teil kogu aeg üks lust ja trall. Muust te ei mõtlegi. Meie oleme need, kes siin tõeliselt vaeva nägema peavad.“
„Ega seda Hiiumaad mina ka hea sõnaga ei meenutaks,“ liitus arutellu Maks. „Siin Sisikonnas oli lõpu poole kõik nii lootusetult segi, et ei jõudnud ära oodata, millal see jama ükskord läbi saab. Kõigil oli siiber. Kops ronis minust mitu korda üle!“
„Viljandimaal Holstres oli vist kõige parem,“ üritasid Sõrmed veel päästa, mis päästa annab. „Tegime küll ettevaatlikult pehmoraja ja ainus keda järgi pidime ootama, oli Vasak jalg oma treenimata ja valutava põlvega. Võttis aega, mis võttis, aga jõudsime ilusti lõpuni.“
„Mis ilusti!“ röögatasid nüüd Küünarnukid. „Põlluteed olid külmunud ja jääs. Naaste need tõprad jalga ei pannud ja kui siis Parem ja Vasak otsustasid korraga alt ära minna olime meie need, kes pidid suurema matsu enda kanda võtma. Küsige Ribide käest, kui ei mäleta. Nemad olid vähemalt solidaarsed ja valutasid meiega mitu nädalat hiljem kaasa.“
Ribid noogutasid innukalt.
„Mis asja te jaurate kogu aeg selle Taliharjaga,“ ühmasid nüüd Kõrvad. „Viis viimast talve olete sellega tuksi keeranud. Alati on sügis ja talve algus olnud paljulubavalt soojad, andes mõista, et tuleb jooksmiseks mõnus talv, aga nii kui te oma kambaga sinna Taliharjale ära regate, tuleb hiljemalt jaanuari alguses lumi maha ja läheb külmaks. Kõik ilmaennustusportaalid vahetpidamata pärivad, kas oleme juba kirjas. See pidavat viimastel aastatel peamine lumikatte paksuse ennustamise kriteerium olema. Kuus aastat tagasi oli veel normaalne lumeta talv! Ja seda ainult sellepärast, et meie toona Taliharjal ei käinud! Nüüd oota seda kliima soojenemist nagu hingeõnnistust. Aga paistab, et enamus teist pole senimaani õigeid järeldusi teha osanud! Peate ikka viimasel hetkel jälle kõik tuksi keerama!“
„Mis te seal hädaldate,“ sai nüüd Paremal Jalal hing täis. „Ise piilute vaevu mütsi ääre alt välja ja tõelist külma näpistamist pole te unes ka näinud. Ninast ja Põskedest saan ma veel aru, aga te olete ju puhta priileiva sööjad. Teie jaoks on terve rada üks presidendi sviidis kulgemine!“
„Teate, sõitke te kõik seenele,“ ühmas Aju lootusetult: „Te ei oska ka õigel ajal vait olla. Nii kaua mulisesite seal all, et nüüd on siin üleval selgelt näha, et olete Peremehele augu pähe rääkinud. Enam ei ole meil pääsu. Peame sel aastal jälle minema. Ja jälle ilma gepsuta! Olete ikka üks harimata seakari…“
Nii jõudiski kätte KÄRTS, MÜRTS JA KULMINATSIOON.
EPILOOG.
„Noh, kuidas on?“ tonksas Vasak Jalg järgmisel hommikul ettevaatlikult Paremat.
„Kuule, suht okei, täitsa talutav. Kartsin hullemat. Kuidas endal?“
„Ka ei saa väga kurta,“ alustas Vasak, kuid järgnema pidanud teaduslik analüüs katkestati poolelt sõnalt.
„Sina, raisk, arvad, et ei saa kurta, aga mina olen edasi-tagasi väntsutamisest ennast peaaegu väänamiseelsesse seisundisse viinud ja hakkan kohe oksele, kui sa veel kuskil konarlikul pinnal peaksid paar sammu tegema!“ See oli Vasak Pahkluu, kes tõsiselt vihasena jätkas: „Sina seal oled ennast oma keskastmejuhi positsioonil nii tähtsaks mõelnud, et päris musta töö tegijad sulle enam üldse korda ei lähe! Vaata oma Kanda! Verine auk sees ja sina ikka „ei saa kurta“! See ei loe, et sa jooksu ajal ei tundnud midagi. Oma alluvate eest peaksid kogu aeg hoolitsema!“
„Jah, ja meie eest ka keegi ei hoolitse,“ kostus paremalt hale nuuksatus. Need olid Parema Jala Varbad, kes pühkisid pisara ja jätkasid vapralt: „Ammuks see oli, kui jätsime hüvasti Vasaku Jala Suure Varba Küünega ja nüüd on meilgi üks Küüs lahkumas. Hea meelega näitaks teile kõigile praegu keskmist varvast, kui seda sokki ees ei oleks…“
„Teie, Jalad, olete üldse ühed jubedad egoistid. Arvate, et kui teil on okei, siis on kõigil hea ja kõik nautisid kogu seda jama,“ võttis nüüd sõna Sisikond. „Me nõudsime juba algusest peale, et hakatagu meile kohe toitu andma, kuid keegi ei teinud kuulmagi! Kõigil oli omast arust midagi tähtsamat teha! Aga kui jaks otsa sai, pistsite kõik lõugama, et anna energiat ja anna energiat. Kust kohast ma seda andma pidin, kui te kõik laod tühjaks kaanisite ja midagi asemele ei pakkunud!“
„Käed pidid ju süüa andma, aga need on muidugi sellised külmavaresed, et ei julge ninaotsagi välja pista, eriti veel Sõrmed,“ püüdis Aju vastutust kellelegi teisele veeretada.
„Korra andsime ju kommi,“ ühmasid Sõrmed, „aga pärast oli nii jube külm, et alles tunni aja pärast saite kõik sellest šokist üle ja normaalselt liikuma! Sama kordus toidupunktis ja viimases medaljonipunktis, kus jälle kommi jagasime!“
„Ärge nüüd kõike Sõrmede süüks ka pange. Nad vähemalt üritasid endast parimat, mis sest, et välja kukkus nii, nagu tavaliselt,“ sekkusid arutellu tavapäraselt kõike rahulikult kannatavad Õlad.
Õlgadega keegi eriti vaielda ei riskinud. Olgugi, et nad otseselt jooksmisega ei tegelenud, olid nad tihtilugu valmis kõigi teiste koormat enda kanda võtma, mistõttu olid kaaslaste seas teeninud teatava lugupidamise.
Seekord tahtis aga Sisikond, kus Kops ja Maks olid jälle kohad vahetanud, midagi teravat vahele susata: „Kui ühiselt läheme, siis peame kõik oma ülesandeid täitma! Ei saa nii, et üks valutab siit, teine halab oma küünt, kolmas lihtsalt külmetab ja neljas mõtleb ei tea millest! Nii ei saa jooksu joosta!“
Korraga hakkas aga käima mingi kõva tümakas, mis muutus järjest valjemaks. Jaa, jaa…, see oli Süda. Tavaliselt tegutses ta kuskil sügavas peidus ja keegi teda eriti tähele ei pannud. Otsest kasu temas ei nähtud, aga kuna ta kedagi ei seganud, siis oldi tema olemasoluga lihtsalt harjutud ja võeti elu paratamatu osana. Nüüdki oli ta teiste juurde roninud ainult korraks, et kohe oma koopasse tagasi pugeda.
„Kuulete,“ lausus Süda, „kuulete, mida te kõik oma Taliharjaga tegite. See hakkas kuskilt sealt tulema, kus ma tavaliselt tegutsen. Kuulake!“
Kõik jäid vait. Nad kuulasid. Süda keeras oma tümaka vaiksemaks. Algul ei kuulnud nad midagi, siis hakkas sisemisest põhjatust kaugusest midagi kostuma. Esiti väga vaikselt, ühest küljest kuidagi tuttavlikku, teisalt täiesti uudset. Selles oli midagi sooja, mis pani nad kõik naeratama. Korraga nad tundsid selle ära. Nad olid seda enne kogenud, aga jõudnud juba peaaegu unustada. See oli Sügav Sisemine Rahulolu.