Vaatame natukene lähemalt, kus mõned klubilised märtsi lõpu ja naljakuu alguse veetsid. Jaan leidis omajagu aega tagasi sellise Läti orienteerumispeo nimega Amber O-week, mis koosnes erineva meeleoluga orienteerumistest. Hea variant iga päev kaardiga trenni teha ja võistelda – ja seda pigem tundmatul maastikul! Jaan haaras kohe kaasa ka Joonase ning hiljem liitus pisikese reklaamtöö tulemusena Grethe ning seltskond oligi koos. Viimane noppis värskeima klubi liikmena lähedastelt ka klubi sümboolikaga riideid, mis hiljem läbi higistatuna sai omanikele süüdimatult tagasi antud. Küll varsti saavad meie uued riided ka valmis ja ei pea teistele traumasid tekitama!
Kuna Joonasel (edaspidi minavormis) olid mõned kohustused veel nädala keskel, siis panime esialgu plaani paika, et lähme neljapäeval Lätti. Muidugi sprindimodelile, mida oli võimalik teha neljapäeval, me ei jõudnud, sest Kehra-Tartu-Riia autosõit kestis rahulikul kiirusel mingi 5,5 tundi ning lõunanaabrite pealinna hotelli jõudsime 21 paiku.
Sättisime end tuppa ära. Mina sain eriti hästi kohe sõbraks WC potiga, mis meid järgmistel päevadel rõõmsalt teenindama pidi. Voodite valiku võtsid enda peale siis klubikaaslased. Igatahes. Asjad sekeldatud, tegime kiire tiiru Maximasse õhtuampsu järgi ja asusime siis hotellitoa keskkonnaga sõbrunema. Igaüks nokkis omaette arvutis – Jaan tegi eeskujulikult koolitöid, Grethe vaatas Geopeituse aardeid ja Joonas töötles pilte. Hea vaikus kuni ma siis selle lõpetasin küsimusega „eem, mis meid siis nüüd ees ootab?’. Kuna ma suht ladna inimene ja väga asjade üle ei põe, siis ega ma palju eeltööd teinud polnud, et mis täpselt kus ja kuidas ja millal. Olin ainult end võistlustele registreerinud nagu Jaan juhendas ja oligi asjaga ants. Mitte, et ma polnud just 5,5 tundi roolis istunud, teadmata, mis tegelikult täpselt siis plaanis on. Noorem ja pisut vanem klubikaaslane tegid siis kiire ülevaate, mismoodi asjad hakkavad välja nägema. Ega ma pole kindel, palju sellest mulle abi oli, sest minule jagati järgnevate päevade jooksul ainult mingeid koordinaate, et „ole hea, sõida sinna“.
Tegelikult nii dramaatiline see olukord siiski ka polnud. Reedel ootas meid ees model, mis oli nagu miniversioon nädalavahetusel toimuvatest võistlustest kõrvalmaastikul ja esmaspäeval Riia vanalinnas knock-out sprint.
Aga suundume siis reedesse, mil hommikul silmad avasime. Oma unenägu siin kirjeldama ei hakka – küsige eraldi, kui soovi (Jaan vist nägi ka midagi). Järgmisena oli aeg see hommikusöök üle kaeda. Läksime alla pigem varem, aga sellega lõikasime pisut kohe ka näppu. Nimelt oli sööklas suur sumin ja inimesi palju! Mingi Soome orienteerumisklubi oli põhimõtteliselt kogu ruumi hõivanud ja pidime kuskilt veel tooli näppama, et laua taga koos istuda saaksime. Hommikusöögid olid pigem üsna üksluised – krõbinad piimaga, röstsaiad, tomat, juust, sink, küpsised, kohvi ja tee. Vett ei eksisteerinud!
Aga egas me siis nii nõudlikud ka pole. Asja korvas juba suurel ekraanil jooksev video loomadest ja taustaks rahulik uinutav muusika.
Jõudes tagasi hotellituppa panime arvutist peale filmi „Tulnukas“, mida mina varem näinud ei olnud. Jaan oli sellest vägagi õhinas, sest kohe oli teine osa kinodesse tulemas. Jaani õhin sellest maagilisest teosest oli omal kohal, sest tegu oli küll ropu, aga vägagi suurepärase idee ja ehk võib öelda ka puändiga? Meie omad kuulsad näitlejad said karjääri alguspäevadel ikka mõnuga lõbutseda!
10 paiku hakkasime modelile liikuma. Hakkas pihta see tiirutamine Riias koos lõpmatute kiiruskaamerate ja teeaukudega. Ei vingu Tallinna tee kvaliteedi üle vist enam kunagi. Wazes andis alatihti ette sarnase hoiatuse:
Nädalavahetuse võistlusmaastiku kõrvale oli üles seatud 3,5km rada ja kaardi kättesaamisel tulid ikka hirmujudinad peale. Ja eks need judinad olid ka õigustatud, sest mina ei saanud isiklikult nagu väga sellest kribust midagi aru, mis kaardilt vastu vaatas. Tekkis nagu segadus, et mida ma siis kaardilt lugema peaksin. Kas püüan küngaste vahel loogiliselt kuidagi loogelda või ei loe absoluutselt midagi reljeefist ja panen lihtsalt kompassiga tunde järgi otse. Viimane variant väga ei toitnud, sest isegi kui mingi punkti leidsid, siis numbreid seal ju polnud. Kust mina tean, et see ka õige punkt on, mida otsisin. See probleem tekkis mul juba 3. punktiga, mil enda arust olin äss ja jõudsin sinna kohale. Hilisem GPS analüüs näitas, et tegu oli hoopis 11. punktiga, mille pidin tagasitulles läbima. Kuidas ma siis 11ndast perfektselt 4ndasse jõudsin, jääb siiamaani arusaamatuks. Eks see seiklemine tõi üsna kiirelt kahe jalaga maa peale ja pisut hakkas mõte jooksma küll selles suunas, et kui ma selle lühikese rajaga juba hakkama ei saa, mida siis homme-ülehomme teen, mil rada 2x pikem. Seiklesin siis seal lõputute küngaste, puude ja liivalagendike vahel ja kui väga rahulikult võtsin, siis midagi nagu sain isegi kaardist klappima. Jaani nägin ka vahepeal. See lidus mingi ulme tempoga selliselt, et isegi minu hõigatus talle kohale väga ei jõudnud.
Peale orienteerumist käisime kuskil võssis Grethe geopeituse aaret noppimas ja peale seda nagu olime suht nõutud, et mis siis nüüd. Kell napilt lõunas ja võiks midagi ju veel teha. Teadsime, et Riia ümbruses paar rada veel maha pandud ning küsisime korraldajatelt infot. Mõne aja pärast sõitis mulletiga vend kohale ja võttis kaardipataka välja. Valisime sealt omale ühe ja u45min toredat Läti teekvaliteeti hiljem olime kuskil karupepus metsavahel.
Vot see rada oli üks suur nauding! Ilus joostav männikas koos pideva üles-alla ronimisega. Reljeef oli paraja suurusega kaardil, et suutsin seda isegi lugeda ja see tegi orienteerumise pigem lihtsaks. Suuremaid vigu sisse ei tulnud, va 18. punkt, mil liiga paremale kaldusin. Õnneks tuli laiem teerada ja märg soine vaatamisväärsus jäi kohe külje peale, mille abil siis kohe oma asukoha tuvastasin. Paar korda oli ehk probleem ka punkti silmamisega, olles sellest vaid meetrite kaugusel. Nimelt olid tähisteks ainult kollase-punasega lindid kuskil puude küljes, seega pidi üsna täpselt tabama. Muidugi pean ära mainima, et sain 19ndas Jaani kätte, kes oli enne mind startinud. Grethet nägin juba teises, aga tal oli pigem mingi oma seiklus metsas, mis kujutas rohkem Disney printsessi episoodi kitsedega.
Olles oma rajal üsna lõpus, siis hakkas järsku eestlasi vastu jooksma. Mercury tegelased olid samuti orienteerumist nautima tulnud. Stardipaigas 4 Eesti numbrimärgiga autot koos!
Siis olime juba ära teeninud ühe lõunasöögi Lidos ja loomulikult saldejumsi.
Laupäev. Võistlus ju! Polnud midagi nii hull, kui modelil tundus. Kui tähistel on punktinumbrid, siis kohe palju kindlam tunne. Ega neid kõiki mättaid jätkuvalt kaardilt välja ei lugenud, aga nähtavus oli kõvasti etem kui eelneval treeningpäeval. See lubas ka suunaga otse punkti peale sihtida lootes, et silm tähist ühel hetkel haarab. Enamik ajast teadsin, mis metsas teen. 14ndaga läks natuke lappama ning 23ndasse minnes kaotasin end ikka ära. Tee peale sattus mingi muu punkt, mis segaduse majja tõi ja üle tee nägin kivihoonet, mida kaardilt kiiruga õigest kohast ei leidnud ja siis nagu mõnda aega sörkisin niisama pea laiali otsas. Aga üks hetk olin juba nii kaugel, et sisetunne ei lubanud edasi joosta. Ja just siis vaatasin enda ümbrust ja üllatus, punkt 10m eemal kuskil künka vahel! Viimased punktid olid ülimõnusad sirged minekud, kus sai natukene tempot kruvida.
Lõpetasin päeva 53ndana 61 aja kirja saanust. Jaan mõni koht kõrgemal 49s. Kaotust 2,5 minuti jagu, seega plaan oli pühapäeval teda ikka püüdma minna, sest kavas oli jälituse formaadis võistluspäev.
Grethe saabus metsast 23ndana 26st.
Kui endale muidu tundus päris kiire raja läbimine ja 7,5km metsajooksu 5:29 tempoga väga tihti ei satu tegema, siis võrdluseks minu ajale 40:47 tuli kõige kiirem finišisse 28:39ga… Ma ei tea, mida need vennad söövad, aga mingi 4:00 kilomeetri ajaga metsas ringi lasta.. Arenemisruumi on, ütleme nii. Aga rahule võib jääda sellega, et jagasin 7 teise võistlejaga kiireimat finišisirge vaheaega! Panin päeva võitjale tervelt sekundiga ära.
Õhtul käisime veel Riia peal jalutamas ja lugesime vaikselt päeva lõppenuks. Mingi jalgpalli vaatamine oli ka veel enne magamaminekut, aga sellest rohkem siin ei räägi.
Pühapäev. Jälle võistlus ju! Seekord siis jälitusformaadis. Võistluskeskus sama. Eilse maastiku kõrval. Seekord oli ka kaardi pööramine ja keskusest läbijooks. Otsisime omale keskuses mingit istumispaika ja valituks osutus üks murulapp täpselt stardikoridori kõrval. Panime oma lipu sinna lindi äärde püsti ja pisut tundus nagu me klubi oleks kuidagi otsapidi korralduses. Reklaami saime seal kindlasti!
Esimesena saatsime rajale Grethe ja siis oli meeste kord. Endal peas ikka keerles see 2,5 minutit, mis Jaaniga vahe. Hea õnnestumise korral suudan selle tasa teha, seega eks natukene nagu oli pinge peal, et vaja hästi joosta.
Soojendusel ütlesin ühele sommile, kes mind jälitama asus, et loodan teda rajal mitte näha. Ta vastas mulle, et ta loodab täpselt vastupidist. Super. Sain endale ühe toika tagumikku, mis mind pisut veel utsitaks. Õnneks vahe oli mingi paari minuti jagu, seega väga tegelikult ei kartnud.
Rada tundus ikka keerulisem kui eilne. Nagu ei tulnud seda head klappi. Juba esimese punktiga oli veidi võbelusi, aga kuidagi õigesse kohta siiski sattusin. Tavaliselt ju soovitatakse esimene kindla peale võtta. Eks ma seda proovisingi, aga neid metsaradu seal lugeda oli üsna lootusetu ja pidi usaldama jälle sisetunnet, millal küngaste vahele suunduda.
Üsna kähku sain kellegi ka kätte. Esimene hajutus meil klappis ning jooksime kordamööda kaarti lugedes. Sain aru, et tema kaardilugemine oli tiba parem, aga samas minekut jagus minul jällegi rohkem. Selline veider kombo tekkis, kus ma ikka proovisin vahepeal eest ära minna, aga siis veidi kaldusin ja ta püüdis mu kinni. Teises hajutuses (17-23 punktid) läksid me teed lahku ja see sobis mulle tegelikult palju paremini. Sai täielikult ennast usaldada ja selles vahemikus vist ka möödumise tegin.
Peale keskusest läbijooksu tundus lõpp pigem lihtsamat sorti. Siiski tulin veidi vasakule kalduva sammuga 30nda poole ja üks punkt eemalt paistis. Jooksin muidugi otse sinna, aga kuramus, too oli minu 31. Eks kavalalt pandud ka need punktid. Muidu oli üsna sarnane joon, et punktid peideti ikka kas auku või mingi künka taha. Eks tundus veider ka, et mulle üks punkt siis kaugelt nii ilusti vastu vaatab. Ahvatlus võitis! Ühe suure eksimuse suutsin lõpus veel teha, kui 32st kaldusin ikka eriti paremale ja see pani päris mõruda maigu sellele orienteerumisele. Osalt sellepärast, et olin ühe konkurendi 25nda juures kinni püüdnud, aga selle eksimusega silkas ta minust jälle mööda.
Finišis mul palju usku sellesse ei jagunud, et Jaan nii kehva jooksuga hakkama oleks saanud, kus temast rajal oleksin möödunud nii, et teda ei silmanuks. Eks aegu võrreldes kaotasin veel ekstra 4 minutit laupäevasele 2,5-le lisaks. Tulemuseks kokkuvõttes 42. koht. Jaan 40. Mõned olid katkestanud ja vale punni ka võtnud.
Grethe jäi korrektselt raja läbinutest tagant esimesele kohale. Mõni MS ja DNF veel seljataga.
Lahkusime tegelikult ikkagi rõõmsas tujus. Esiteks edestas Jaan tänasel jooksul Kristo Heinmanni, kes jamh, vigastuse tõttu raja läbi sörkis. Aga saldejums Risto poolt on siiski soolas! Lisaks sellele jäime oma Kalapulga särkidega ka ühele vanapaarile silma. Üks soliidses eas härrasmees tuli me juurde ja küsis „Are these fish fingers?“. Saime seal naerda ja seletada. Sellele jätkus tegelikult väga tore vestlus. Nad olid Suurbritanniast ning uurisid ka Eesti maastike kohta. Seega võib-olla peaks nendega veel ühendust võtma ja siia kutsuma. Nime ju lihtne leida, sest too mees pani M75 klassi kinni! Orienteerumisjutt jäi temaga mul küll lühikeseks, sest kuidagi tulid jalgpalli jutud ja nii oleks seal heietama jäänudki. Tal oli vaja lõpuks poodiumile minna ja peale käe surumist õnnitluseks seadsime ka meie oma sammud auto poole, mis oli ilmselt mingi 1,5km kaugusel.
Tegime enne ärasõitu ühe Geopeituse tiiru, mis osutus ülipõnevaks! Sekeldasime seal meeste raja 11. punkti juures, mida me kusjuures ise ära ei tundunudki. Jaaniga seal arutasime, et suht veidras kohas punkt. Päris kõva kukkumisoht oli seal. Aga hiljem kaarti uurides saime aru, et me ju ka käisime siin.. Mul polnud sellest peaaegu mingit mälupilti. Külastasime ka majakat muuli otsas. Enne seda võtsime korraks ka rannas päikest, kus oli väga soe võrreldes majaka juures puhuva külma tuulega.
Aga tegelikult päeva ehk üks põnevam seik alles ootas meid ees. Otsisime söögikohta, sest kell oli ilmselt juba mingi 16 ja viimane söök oli 9:30 paiku. Okei jah vahepeal sai finišis banaani ja ilmselt mingi batooni sõi ka keegi meist ära. Võtsime taaskord söögikoha üsna lähedale võistluspaigast, aga seekord siis teine koht. Laupäevast isegi ei hakanud mainima, sest midagi erilist seal polnud. Aga pühapäevane oli väga lustlik. Esiteks oli 4 autot mahutavas parklas politsei, mis vähemalt sisendas turvatunnet, et uksest sisse astuda. Sattusime kohe nagu kuskile botaanikaaeda. Kõik oli taimi täis. Aga samas omajagu ka inimesi, kes tundusid pigem kohalikud – see on alati hea märk. Läksime siis leti äärde ja hakkasime menüüd lappama. Ega kaua valida seal ei jõudnud, kui tädi leti tagant meid pigem kiirustama hakkas. Võtsime kõik üsna sarnase toidu, sest noh lihtne ju öelda, et ma võtan siis sama. Joogiks võtsime kõik ühe klaasi Fantat, mida tädi 2-liitrisest pudelist meile kallas. Gaase seal väga enam sees ei olnud. Jumal teab, mitu korda ta seda pudelit juba avanud oli. Ma veel võtsin ühe kohvi koos tsut-tsut molokoga. Muideks, kaasa anti meile oranž torbik numbriga 1, et teaks, kuhu toit tuua.
Istusime maha ja meie kõrval oli kahe pisikese kutsu pesitsuspaik. Nunnukad magasid seal võidu. Kuskil liikus must kass ka, aga ta ilmselt väga sotsiaalne polnud.
Mainisin ennist politseid. Noh need mingi hetk lahkusid, aga asendusid üsna ruttu kahe uue ohvitseriga. Meil muidugi hakkasid peas mõtted keerlema, et see koht raudselt mingi rahapesu eesmärgil ja tagahoovis käib mingi kahtlane elu. Aga hoiad politsei omale lähedal, siis nad ei oska ju kahtlustada ka! Vot ei teagi nüüd. Raha makstes igatahes too tädi meie tellimust väga täpselt kokku ei löönud vaid ütles pigem nagu „ah teeme 25eur“. Menüüs olevate hindade järgi läks meil ikka üle 30 vist. Seda enam süvenes kahtlus, et ju toimub midagi tulutoovamat nende taimede varjus!
Esmaspäev. Ja veel üks võistlus ju! Seekord siis knock-out sprint. Idee siis selles, et esimesed 18 kiiremat saavad poolfinaali, kus on kolm 6st gruppi. Sealt 2 kiiremat saavad finaali ja siis üks pingutus veel ja ongi võitja teada. Meie muidugi nii suurte unistustega kohale ei sõitnud. Minu eesmärk oli mitte viimaseks jääda.
Orienteerumine toimus Riia vanalinnas ja ülemäära tehniline polnud. Siiski suutsin ise vähemalt 2 apsakat teha – korra pöörasin valesse tänavasse ja teisel korral panin kuskil platsil punktist vales suunas minema, seega kasutasin hetkeks isegi kompassi!
Jooksujalga väga enam alles ei olnud, et head tempot hoida. 3,4km 4:37 tempoga väga kuskile ei jõua. Ehk ongi piir 66. koht 82st, mis tegelikult täitis ju eesmärki ja viimaseks ei jäänudki! Lõpp oli tundub jälle nii kiire, et kui mina oma kaardi ära andsin ja end juba koguda jõudsin, siis jalutasin tagasi finiši juurde, kus Grethe mind ootas, et videot teha. Minu üllatuseks oli ta ka üllatunud, et ma järsku ta kõrvale ilmusin. Ta ootas mind ikka veel! Kuidas on võimalik, et tema mind finišeerimas ei näinud, aga mina teda suurel kiirusel nägin! Einoh, Jaan ka kuskil seal eemal ootas, seega video jäi seekord tegemata. Uuesti ei hakanud ju ka minema!
Jaan ise jäi 58ndaks ja Grethet lahutas poolfinaali kohast vaid 27 sekundit! Selle aja sisse mahtus küll omajagu seltskonda, sest koht 26s 64st
Peale sprinti võtsime osa ka TrailO võistlusest, mida meie tegime küll esimest korda. Aga see andis nii palju ideid, mida omadele korraldada või kuskil rahvasündmusel inimestele meelelahutuseks pakkuda. Käis see nii, et istusid toolil ja sul oli silme ees (umbes 100m raadiuses) 6 orienteerumistähist. Loeti neid vasakult paremale ABCDEF. Seejärel pandi aeg käima ja võisid vaadata viite ülesandekaarti. Igal kaardil oli märgitud üks punkt ja pidid ütlema, millist punkti see päriselus siis kirjeldab. Samas võis ka olla nii, et kaardil oli märgitud punkt, mida su silme ees pargis ei eksisteerinudki. Püüdsin teha ka Google mapsiga näidise, milline oli esimene asukoht, et saaks ideele pihta:
Tundub lihtne? Meile tundus ka. Aga kui tuleb pisike ajaline surve ja visatakse mõni petekas vahele, siis lööb ikka sassi küll!
Sellega meie seiklus Lätis tegelikult ka lõppes. Jäi üle elada vaid 5 tundi autosõitu.
Tulemused jäid sellised nagu nad jäid, aga tuletan siinkohal meelde, et kohal olid ikkagi eliitorienteerujad ja kogemus nendega samadel radadel maadelda tuleb kindlasti kasuks, et kodumaastikel end kindlamini tunda! 21A ja 21B seltskonda edestasime juba ju niikuinii! 😉
Grethe läbihigistatud riided pole siini tagasi jõudnud. Loodan, et pole kilekotis 😁
Joonas, nii vahvalt kirjutatud. Aitäh!