Seekordne öine orienteerumine (teisisõnu “Örienteerumine”) viis meid Raudalule, kus suvel teisipäevakul samuti madistamas sai käidud. Kehrast mahutasime auto peale lisaks minule veel kogenud Riika, võõrklubilise Grethe-Johanna, sakslase Gregori ning eelmisel päeval puusa valutanud Rolandi.
Tallinna külje alla jõudes oli temperatuur auto ekraani sõnul kukkunud 7 külmakraadi pealt 10 peale. Keegi sellest end väga heidutada ei lasknud, kuigi lõpuks Riika naljaga ütles, et ma enam live ülekannet igaks juhuks numbritõusust ei teeks. Tuju oli kõikidel hea ja rõõmsalt sai stardi poole liigutud. Siiski oli kord majas ning Roland keelas ära lausa põie kergendamise – pidavat pinget sees hoidma. Ilma ei jäänud me ka orienteerumise-eelsest soojendusest, mil mitmekesi sai aidatud üks auto lumest välja lükata.
Edasi jätkusid arutelud, millist rada keegi jookseb. Minuga oli lihtne, kuna peale kahte Örienteerumise etappi olin täiesti arvestatavasse konkurentsi sattunud Lupine pealambi edetabelis, ei saanud lubada endale täielikku krahhi, mida kõige pikem rada suure tõenäosusega oleks pakkunud. Riika ja Grethe jõudsid kompromissini, et kui koos lähevad, teevad pikema raja ära küll. Järelejäänud noormeestest otsustas võõrleegionär siiski lühema ning meie vanem äss pikema raja kasuks.
Lühike rada oli tegelikult üsnagi paksult punkte täis, mis justkui tegi asja lihtsamaks, kuid niigi rohkelt metsaradu omav Viljandi maanteeäärne nägi päriselus palju tihedam välja. Lumes joostes saab loha justkui teise tähenduse. Võttis ikka vanduma küll, kui jõudsid oma kolmandasse neljasuunalisse ristmikku 100 meetri jooksul, millest kaardi peal polnud haisugi. Lisaks tekkis vahepeal vastutulijatele teed andes mõte, et ehk peaks ka pimedas orienteerumisel looma miski seaduse, mis käseb kaugtuled pimestamise vältimiseks maha keerata. Need öise lageraie võimsusel pirnid on ikka teine tase.
Minule kokkuvõttes 10. koht 36st, millega olin finišis pisut pettunud. Ja mitte sellepärast, et kuskile esikolmikusse ei jõudnud, vaid seetõttu, et ma rohkem keskele ei sattunud – oleks ju rohkem punkte saanud. Tegin raja peal omajagu vigu, millest arvasin piisavat kesktasemel tulemuse tegemiseks, kuid võta näpust – ju tegid ka teised vigu. Gregor tulemust kahjuks kirja ei saanud, sest üllataval kombel jäi ühes punktis piiks tegemata, kuigi läbi ta sealt käis. Kui seda “tähtsusetut” asjaolu mitte arvestada, oleks nooruk jäänud 4. koha peale (mis oleks minul aidanud ju ühe koha võrra keskmisele ehk lähemale saada…).
Lühikese raja kaart:
Lühike rada päriselus, autori silme läbi:
Pikema distantsi peal oli kokku 48 osalejat ning vanameister Roland tuli 16ndana metsast välja. Põhikommentaar, millest kõnealune hilisemas intervjuus juttu tegi, sisaldas ühte põnevat viga, mis hõlmas endas 16. punktist peaaegu finišisse tulekut, jättes 4 punkti vahele. Viga sai küll parandatud, kuid suunataju läks siin kindlasti hetkeks uitama.
Tüdrukuid pidid noormehed omajagu ootama. Nende seiklus metsas lõppes 38. ja 39. kohaga, kusjuures tulemustest loeb välja pesuehtsa kokkuleppe murdmise Grethe poolt, kes edestas Riikat tervelt 21 sekundiga. Mis sai siin küll raja alguses paika pandud plaanist, et joostakse koos? Kuuldavasti pidi Riika mõnel korral ka uljal tütrel sabast kinni haarama, mil too vales suunas plehku oli pannud.
Keskmise (pikim distants örienteerumisel) raja kaart:
Lõpp hea, kõik hea. Nagu ikka, sai finišis nautida seltskonnas teejoomist ning saiakeste pugimist, mille vahele mahtus ka enda soojendamine lõkke ääres. Järgmine Lupine Örienteerumine toimub juba 27. jaanuaril.