Seiklushundi poolt korraldatud Türi rogainil oli meeskond Kalapulgad jälle platsis. Nädal varem poodiumi madalamal astmel käinud brigaad vahetas ühe liikme välja ning käis uuesti tegusid tegemas. Kalapulkadeks nimetasid end seekord Joonas Kuuskla, Roland Jairus ja Jaan Viirmann.
19. märts tõotas tulla jahedam, kui nädal varem kena päikesepaiste saatel läbitud 4-tunnine maastikujooks. Juba hommikul oli näha, et pilvkate on üpriski paks ning ka temperatuuri oli vaid paari kraadi jagu. Siiski lubas ilmateade võistluse alguseks teatud määral valguskiiri, mida lõpuks nägime alles võistluse keskel. Sellest hoolimata sai võistluse esimesel tunnil nalja heidetud stiilis „päris hea päike on“, isegi kui taevas nägi välja justkui tuleks kohe padukat.
Hommikul, mil kogu Kalapulkade seltskond + Riika Türi poole sõitis, tegi Roland teatavaks tänased eesmärgid: neid oli lausa kaks. Primaarne eesmärk oli võita naiskonda Mannid ning sekundaarne, edestada edetabelis meeskonda NOBE. Kas need ka õnnestusid, eks allpool paistab! Seniks aga olime Türile jõudnud ning Riika vahetas meie seltskonna üsna ruttu Ehteli vastu ära. Pisut haavav, kuid poisid kosusid ruttu ning kilepakend võistluse numbrite ning muude vidinatega oli juba käes.
3-tunnisel rogainil oli teekonna planeerimiseks antud tervelt 30 minutit. Kaardid sai kätte 11:30 ning Kalapulgad läksid tagasi autosse seda uurima ning arutlema. Enne kaartide kättesaamist hõigati korraldajate poolt välja, et optimaalseim kõikide punktide läbimise vahemaa on 35km, mida meie plaanide järgi oli pisut liiga palju. Nimelt olime eesmärgiks pannud 30km läbimise, mistõttu otsustasime ühe kaardi osa pea täielikult välja jätta. Planeerimisel huvitas meid esmalt rohkem kaardi kirdenurk, kuhu otsisime kõige sobivamat teekonda. Jõudsime ehk päris mitu potentsiaalset punktide kombinatsiooni läbi käia, kui Roland pakkus teha üsna arvestatava ringi soojenduseks linna vahel, mis ka teistele meelepärane oli. Lõpuks nägigi plaan välja pisikest ringi kaardi siseosas ning suuremat kaardi välisosas, mis lõppes punktiga 59, üsna kaardi vasakpoolses servas. Seal pidime vaatama, mis olukord on ning kuidas lumist metsaalust rünnata.
Stardipauk antud, siirdusid Kalapulgad punktile 26, millele järgnesid 47, 57, 32, 27 ja 36. Kaarti vaadates võib tekkida küsimus, miks ei lisanud pisikesse Türi avastamistiiru ka punkti 25, kuid eeldasime, et tegu on üsna populaarse punktiga seega võib tekkida arvestatav ummik. Esimene punkt, kus ehk midagi rohkem mainida tasub, on 24, mis asus teiselpool Türi järve. Meie tegime kolmekesi järvele terve ringi peale, kus ei olnud kõige mugavam joosta – jah, arvasite ära, lumi.. Mis aga kõige rohkem tolle punkti juures morjendas oli tõsiasi, et hiljem ürituse piltide pealt oli näha, kuidas järvest oli võimalik üle jalutada. Esmapilgul see nii ei paistnud ning proovima kohapeal ka ei läinud. Järgnesid punktid 23 ning 55, millest viimane asus üsna mõnusa tõusu tipus. Nagu eelpool põgusalt plaani tutvustades mainitud, tegime edaspidi kaardile poolringi peale – seda kaardi ülaosas. Sinna mahtus mitmeid igavaid jooksukaid kui ka pisut metsas seiklemist. Kõige rohkem aega kulus meil punkti 42 leidmisele. Seal hargnesime kõik eri suundadesse, et punkti silmata. Lõpuks selgus, et läksime valele poole tihnikut. Sealt edasi kaardi lääneserva tulles, jõudis kätte maagiline 59, kus pidime viimased plaanid paika panema. Selge oli see, et kõiki punkte kaardi edelaosast me ära tuua ei jõua, arvestades, et mets oli üsna paksult lund täis. Sihid ja teed olid isegi joostavad, kuid kõrvalepõiked punktide toomiseks käis põlvini lumes.
Mind ennast väsitaski kohutavalt ära jälle see ebameeldivalt lumine metsaalune. Kui punkti 59 tulime mööda joostavat teed, kus tempo viimastel kilomeetritel pisut üle 4:30, siis edasi hakkasid jalad justkui streikima. Metsa suundudes sai üsna pea täis ka 22 kilomeetrit ning tiksuma hakkas võistluse viimane tund. Suutsime puude vahel seigeldes isegi enamik punktid ära tuua, mil hakkasime Türi poole tagasi suunduma, korjates tee pealt veel kaasa nii mõnegi piuksu.
Peale finišit küsisin Rolandilt, mis arvab, mitmendaks tulime. Too pakkus 7-10, mis tõmbas tuju ikka täitsa trotsi. Muidugi tuli siis välja, et saime 2. koha, olles samade punktide peal esikohaga, kuid meie jäime 1min56sek hiljaks. See tähendab, et oleksime 57sek kiiremini tulnud, oleksime poodiumil kõige kõrgema astme pealt end leidnud. Kõige rohkem morjendas see, et too stsenaarium ei olnud üldse võimatu ning muidugi raputasin tuhka enda pähe, et kiiremini ei liikunud. Aga ei hullu midagi, vähemalt täitsime Rolandi seatud eesmärgid!
Päev polnud siinkohal siiski veel lõpukorral. Tagasiteel otsisime potentsiaalset burgeriputkat ning rõõmujoovastus oli suur, kui Roland leidis Paidest Hesburgeri, kasutades internetiavarusi! Ise polnud sellise uusarendusega endises sõidukooli põhisihtkohas kursiski ning veelgi meeldivamaks tegi asjaolu, et too jäi meile täpselt tee peale – it was meant to be!
