12. märtsil toimunud XT spordi talverogain tõi rahvamassid kokku Saue-Laagri kanti. Kuigi võistluselt võttis osa mitmeid Põrgupõhja klubi liikmeid, keskendume siinkohal meeskonnale Kalapulgad. Kes teab nime „kalapulgad“ tausta, see teab, kuid sinna kuulusid Joonas Kuuskla, Roland Jairus ning Alo Süvari. Viimane juhtus tiimiga liituma üsna juhuse tahtel, kui läbi Tarmo omale paarilisi otsis.
4-tunnine punktide taga-ajamine tundus ühest küljest rohkem verstapostina, mis seisus jooksuvorm on, kui et üritus, kus midagi olulist kaalul. Igaüks räägib muidugi enda eest, kuid isiklikult võin tõdeda, et keha veel selliseks katsumuseks täielikult valmis polnud. Roland teadis hiljem jällegi võrdluseks tuua, et temal tavaliselt kevadeti just vorm üsna hea, mida võis pehmelt öeldes ka ühel hetkel rajal ehedalt paista. Alo oskas nii palju öelda, et ilmselgelt jooksuvormis veel pole, kuid ühtlast tempot suudab lõpuni hoida – mees pidas ka sõna.
Tutvumisring meeskonna Kalapulgad liikmete vahel tehtud, oli aeg liikuda stardi poole, kus 10 minutit enne algust kaardid kätte anti. Mina ja Alo arvasime, et oleme võimelised 30km kanti jooksma, Roland soovis pea 40 ning lisaks mõni staadioniring veel lõdvestuseks otsa. Päikesepaiste ja üsnagi mõnusa sooja kevadise ilma saatel hakkasime ka mingit plaani pidama. Leppisime esimese 50% ulatuses plaani kokku ning otsustasime jooksvalt, aega arvestades, panna kokku ka teise poole, kui nii kaugele jõuame. Suuresti sattus plaan selliselt, et alustame linnapunktidega, vahepeal käime loodust nautimas ning lõpus proovime veel tänavate vahel tempot teha (teades oma vormi, ei tea, miks arvasin end seda võimeline tegema olema).
Stardipauk kõlas ja kõik meeskonnad võtsid hoo üles. Meie, Kalapulgad, nende hulgas. Esimesena sihtisime punkti 22, kus tekkis arvestatav järjekord, sest punkti registreerimine käis läbi raskuste: piuksu lihtsalt ei tulnud. Kes allolevat kaarti jälgib, võib juba ehk eeldada, et sihtisime esimesena kaardi kagunurka ja seejärel võtsime suuna lõunasse. Tee peale jäid üsna lihtsad punktid 55, 35 ja 34, kuid siis tekkisid pisut juba mõttekohad – kas minna 26 järgi või võtta suund otse 91 peale. Siiski jäime plaanile kindlaks ja tegime kõrvalekalde punktini 26 ja seejärel 91. Järgmine punkt 49 asus vana ja uhke tuletõrjeauto küljes ning sealt liikudes punkti 81 saime tunda seda, mida ma kirusin terve orienteerumise vältel lugematu kordi – lumi. Siin oli õnneks veel lumi üsnagi kinni tallatud, mis tegi jooksmise võrdlemisi lihtsaks, kuid pikk sirge 81st 58sse oli juba teine tera. Liikumiseks oli üsna ebaühtlane peenike rada, mis hakkas pika peale väsitama.
Olles liikunud üle raudtee, sihtisime üsna kurvakest 31, mis asus teiselpool lumist põldu. Lumi oli mõnes kohas isegi kergesti joostav, kuid rohkem vajus ikka sisse – siin oli veel jalg kerge ja hoog mõnus. Teel punktini tuli vastu Riika koos Ehteliga, kes teadsid meile kaasa hüüda, et tegime vea siia punkti tulles. Kes teab, ehk oligi tegu lõksuga, kuid 3 punkti on 3 punkti. Olles piuksu ära teinud, käis Roland korra vaatamas ega ole võimalik kuidagi otse üle laia kraavi minna punkti 24, kuid see oli kahjuks võimatu ning võtsime tuldud tee jälle ette. Punkt 72 oli väga lihtne ning sealt nägi esialgne plaan otse punkti 24 minemist. Olles seigelnud läbi metsa, jõudsime kraavini, mis jällegi oli ületamatu. Liikusime mööda kraavi lääne suunal kuni jõudsime ületuskohani. Siin nägime peaaegu endist punkti 72 ja „oleks“ me vaid tulnud sealt, kus märkisin paljude teiste tuldud tee punktiirjoonega. Egas midagi, suundusime ümber eramaja otse läbi metsa punkti 24 ning seejärel 48, kus täitus ka 10km. Punktiga 83 läksime veidi viltu ja hargnenud tiimiliikmed ajasid silmad suureks, et oranži punktikest tabada. Kõige ees olev Roland selle ka leidis ja saime rõõmsalt edasi liikuda, endal jalad eelnevatesse punktidesse jõudmiseks läbida tulnud lumest läbimärjad – käib asja juurde! Järgmised punktid 33, 57, 92 ja 51 olid lihtsakoelised. 92 asus lumisel lagendikul, mis ühel hetkel mul kopsu üle maksa viskas, kuid muud erilist midagi. Punkti 25 otsustasime minna otse üle põllu ja siin näitas Roland oma tantsivat kompassi. Ma imestasin, et Roland ringiratast ei jooksnud, vaid püsis ikka kursil. Edasi tulid tee peal olevad 71 ja 47 ning juba hakkas selguma, et õnnetu 43 on teistest nii eraldi, et kohe ei suutnud plaani teha selle ära toomiseks. Ehk läks ka õnneks, sest Riika hiljem muljetas, kui kohutav põld 47 ja 43 vahele jäi.
Meie 50% eesmärk lõppes 47 ja 52 vahel, kus võtsime edasise plaani tegemiseks kõndimise ajal ette kaardi järelejäänud punktid. Nägime, et liikudes üle jõe 32 suunal saame teha pisikese ringi ning seejärel tagasi põhja poole liikuda. Mõeldud tehtud ja suund teada. 32 oli tavapärane jooksukas, kuid kallis 93 peitis end lumiste väljade keskel. Vahetult enne punkti täitus ka 20km ning võib öelda, et jalad olid vägagi pehmed ning sellele ei aidanud kaasa ka peale 93 tulnud pikk sirge mööda lumist lagendikku, kus ehk 2 korda põlvini käisin, sest sügavust seal omajagu oli. Punkti 54 kaalusime ka otse minna, kuid see poleks distantsilt väga lühem olnud. Pigem oleks otse minek olnud väsitavam kui kerge ring mööda lumist metsateed. 44 haarasime niisama tee pealt kaasa ning edasi sihtisime 37. Vahetult enne seda punkti suutsin kraavist üle hüpates end puusadeni lumest leida, mille tulemusena sai pisut väänatud põlve, mis siiski pikalt probleemi tekitama ei jäänud. Edasi tulnud 82, 45, 64, 53 ja 36 olid tavapärased jooksukad, peale mida otsustasime minna otse punkti 61, jättes vahele 23. Viimased punktid (74 ja 41) alloleval kaardil olid üsna igavad.
Punkti 41 kandis hakkasin mina nähtavalt väsima. Peatselt täitunud 30km andis märku sellest, mida olin mõelnud ennast kestvat. Roland ja Alo võtsid ees ühtlase tempoga minna ja mina andsin endast parima, et kuidagi kannul püsida. Minu õnneks ühte kindlat probleemset kohta ei tuvastanud, mis oleks hiljem pikemat pausi nõudnud, kuid jalad olid ühtlaselt läbi. Punktid 73, 94, 56, 63 ja 46 jäid kas lumiste metsasihtide või looklevate lohade peale. Linnatänavalt leidsime seejärel punkti 38, mis tähistas ka 3 tunni ja 51 minuti täitumist. See tähendas, et pidime võtma kindla suuna finiši poole, mis asus meist umbes 1,5km kaugusel. Korjamata jätsime kaardi keskosas olevad 62 ja 42, mis ajaliselt enam meie plaanidesse ei mahtunud (ja minu pidi ju kuidagi eluga finišisse toimetama). Viimasel kilomeetril piuksus veel punkt 21 ning viimased 300 meetrit jäigi lõpuni pingutada, millest kahjuks ei piisanud aega jõudmiseks ning tulemuseks 21 sekundit ajaületust ja üks trahvipunkt.
Tulemuseks meeste kategoorias 207 punktiga 3. koht ning kõikide meeskondade lõikes 4. (kui arvestada, et üks meie ees olnud osales üksi ehk väljaspool arvestust). Enda jaoks üllatavalt hea tulemus, arvestades, et palju lootusi jooksuvormile ei pannud. Siit saab kindlasti edasi minna ja Kalapulgad jääb sihtima kogu sarja üldarvestuses kõrgeid kohti!
Lisaks teiste klubikaaslaste tulemusi:
Meeskond UltRA koosseisus Rain Vellerind ja Ulvi Lond 161 punktiga VV55DH: 3
Naiskond Ehtel ja Riika koosseisus Riika Ploompuu ja Ehtel Taevere 158 punktiga DD40: 4
Naiskond WildCatz koosseisus Maret Viira ja Rita Siniväli 137 punktiga VV55DD: 3
Meeskond Rebasejahtijad koosseisus Andres Viira ja Kalle Kuusik 168 punktiga VV55HH: 2
Kõik tulemused nähtavad siit.
